2619 Kultusekivi, I a- tuh. e.Kr. - I a- tuh.
Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.
Mälestise nimi | Kultusekivi, I a- tuh. e.Kr. - I a- tuh. |
---|---|
Mälestise registri number | 2619 |
Mälestise tüüp | Kinnismälestis |
Mälestise liik | arheoloogiamälestis |
Arvel | 08.04.1997 |
Registreeritud | 08.04.1997 |
X-koordinaat | 549003.91 |
Y-koordinaat | 6587238.25 |
Mälestise vana number | 1983 |
Ava kaardil |
Määrused ja käskkirjad(1)
Paikvaatlused(1)
Paikvaatluse kuupäev: 04.11.11
Menetleja: Toomas Tamla
|
Märksõna(1)
Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.
|
Kirjeldused(5)
Mälestise tunnus Tehislikud lohud kivil. |
Kirjeldus Tegemist on keskmise suurusega roosakat värvi kergelt sammaldunud raudkiviga, Kivi on ilmselgelt oma algselt asukohalt ära lükatud (arvatavasti raudtee remondi ja aia püstitamisega) ja paikneb tagurpidi, põhjaga ülespoole, mistõttu ei olnud võimalik lohkude olemasolu ega arvu tuvastada. Pole siiski kahtlust, et tegemist on mälestise passis kirjeldatud kultusekiviga (tolleaegne nr 1983), mis passi koostamise ajal paiknes 7–8 m lõuna pool, vahetult tagavararaudtee tammi põhjaküljel. Kivi ümbrus on kõrgesse rohtu kasvanud. Kaitsetähis puudub. Mõõdud: pikkus O–W 1,7 m, laius N–S 1,3 m, kõrgus 1,2 m. |
Asukoha kirjeldus Kivi paikneb Betooni (põik) tänava ja nn tehaseraudtee ristumiskohast u 120 m lõunas tasasel paepealsel karjamaal. 7 m lõuna pool kulgeb Tallinn-Tapa-Peterburi/Tartu raudtee nn tagavararaudtee tupikharu ning 1,5 m kivist lõunasse jääb raudteed ülejäänud karjamaast eraldav võrkaed. Umbes 145 m põhja-loodesse jääb lohukivi nr 2617. Kivi on kindlasti oma algselt asukohalt ära lükatud. |
Kaitsevööndi ulatus Mälestise kaitsevöönd on 50 m mälestise väliskontuurist. |
Üldinfo Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades. |