Close help

Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi, I a- tuh. e.Kr. - I a- tuh.
Mälestise registri number 2619
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Mälestise liik arheoloogiamälestis
Arvel 08.04.1997
Registreeritud 08.04.1997
X-koordinaat 549003.91
Y-koordinaat 6587238.25
Mälestise vana number 1983
Ava kaardil

Paikvaatlused(1)

Seisund: rikutud

Paikvaatluse kuupäev: 04.11.11

Menetleja: Toomas Tamla

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Tehislikud lohud kivil.

Sisestatud: 07.11.2011.

Kirjeldus


Tegemist on keskmise suurusega roosakat värvi kergelt sammaldunud raudkiviga, Kivi on ilmselgelt oma algselt asukohalt ära lükatud (arvatavasti raudtee remondi ja aia püstitamisega) ja paikneb tagurpidi, põhjaga ülespoole, mistõttu ei olnud võimalik lohkude olemasolu ega arvu tuvastada. Pole siiski kahtlust, et tegemist on mälestise passis kirjeldatud kultusekiviga (tolleaegne nr 1983), mis passi koostamise ajal paiknes 7–8 m lõuna pool, vahetult tagavararaudtee tammi põhjaküljel. Kivi ümbrus on kõrgesse rohtu kasvanud. Kaitsetähis puudub. Mõõdud: pikkus O–W 1,7 m, laius N–S 1,3 m, kõrgus 1,2 m.

Sisestatud: 07.11.2011.

Asukoha kirjeldus


Kivi paikneb Betooni (põik) tänava ja nn tehaseraudtee ristumiskohast u 120 m lõunas tasasel paepealsel karjamaal. 7 m lõuna pool kulgeb Tallinn-Tapa-Peterburi/Tartu raudtee nn tagavararaudtee tupikharu ning 1,5 m kivist lõunasse jääb raudteed ülejäänud karjamaast eraldav võrkaed. Umbes 145 m põhja-loodesse jääb lohukivi nr 2617. Kivi on kindlasti oma algselt asukohalt ära lükatud.

Sisestatud: 07.11.2011.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m mälestise väliskontuurist.

Sisestatud: 01.12.2011.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 26.09.2014.