Close help

Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi, I a- tuh. e.Kr. - I a- tuh.
Mälestise registri number 2621
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Mälestise liik arheoloogiamälestis
Arvel 08.04.1997
Registreeritud 08.04.1997
X-koordinaat 549159.47
Y-koordinaat 6588926.59
Mälestise vana number 26-k
Ava kaardil

Paikvaatlused(2)

Seisund: rahuldav

Paikvaatluse kuupäev: 09.06.20

Menetleja: TLPA muinsuskaitse osakonna juhtivspetsialist, Eero Kangor

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Tehislikud lohud kivil.

Sisestatud: 26.09.2011.

Kirjeldus


Tegemist on suure raudkiviga. Kivi pealispinna N-poolses osal on kaks 4,5–5 cm läbimõõduga lohku, mis paiknevad teineteisest u 20 cm kaugusel. Kivi paistab olevat mingil põhjusel (võimalik, et mõned meetrid lõuna poole rajatud gaasitrassi tõttu) maa seest välja kaevatud ja oma algsest asukohast mõned meetrid N poole nihutatud.
Mõõdud: pikkus O–W 3,2 m, laius N–S 2 m, kõrgus 1,7 m.

Sisestatud: 26.09.2011.

Asukoha kirjeldus


Mälestis paikneb Peterburi mnt ja Osmussaare tee vahelisel rohualal, maanteest u 45 m põhjas, Osmussaare tee 8 paikneva ärihoone edelanurgast jääb kivi u 77 m ida poole; 27 m kagusse jääb lohukivi nr 2620.

Sisestatud: 26.09.2011.

Ajalugu


Kivi on avastanud kodu-uurija Oskar Raudmets 1965. aastal.

Sisestatud: 26.09.2011.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m mälestise väliskontuurist.

Sisestatud: 29.11.2011.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 26.09.2014.