2674 Aegviidu jaama tuletõrjekuur, 1870. a

Close help

Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Aegviidu jaama tuletõrjekuur, 1870. a
Mälestise registri number 2674
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Mälestise liik ehitismälestis
Arvel 14.04.1997
Registreeritud 14.04.1997
X-koordinaat 591687.06
Y-koordinaat 6573185.76
Mälestise vana number 253
Ava kaardil

Määrused ja käskkirjad(1)

"Kultuurimälestiseks tunnistamine" Kultuuriministri 30.08.1996 a. määrus nr.10, (RTL 1997, 5, 27) Kuupäev: 30.08.1996

Paikvaatlused(6)

Seisund: hävinud

Paikvaatluse kuupäev: 23.07.20

Menetleja: Harjumaa nõunik, Ly Renter

Märksõna(10)

Ehitised, Kompleksid, Raudteekompleks, Kõrvalhoone, Kuur, Ehitiste liigid, Kõrvalhoone, Kuur, Ehitusperioodid, 1841-1917.

Kirjeldused(3)

Mälestise tunnus



Ajaloolisse raudteejaama kompleksi kuuluva hoone tüübi ja stiili tüüpiline näide.

Sisestatud: 04.11.2004.

Kirjeldus


Kaevumaja on ümmarguse põhiplaaniga, telk-tüüpi katusega, ühe sissepääsuga paekivist hooneAntud hoone on arhitektuuriajalooliselt väärtuslik, kuna kuulub raudteejaama tervikansamblisse, esindab kaevumajade suuremat ja imposantsemat tüüpi ja ka seetõttu, et taolisi ehitisi on Eestis vähe säilinud.

Sisestatud: 17.01.2003.

Ajalugu


Aegviidu jaama tuletõrjekuur kuulub Aegviidu (Charlottenhof) raudteejaama hoonete kompleksi. Aegviidu jaam rajati koos Balti raudtee ehitusega 1870. aastal. Balti raudtee kulges liinil Paldiski-Tallinn-Narva-Gatšina. Raudtee ehitas kohalikele baltisakslastele kuuluv Balti Raudteeselts (asut. 1868). Pärast pikki läbirääkimisi Venemaa võimudega alustati Balti raudtee ehitust 1869. a. kevadel. Ehitust rahastas Peterburi pank E. M. Meyer & Co, raudtee pidulik avamine toimus 5. novembril 1870. Narvas.
Jaamahoonete ning vajalike abihoonete ehitusprojektid olid enamjaolt ülevenemaalised tüüpprojektid, mis kooskõlastati Venemaa Teedeministeeriumiga. Jooniste hankimine jäi sageli vastava teelõigu ehitust juhtiva peainseneri ülesandeks. Vastavalt Balti raudtee lepingule võeti jaamaehitiste kavandamisel eeskujuks Lipetski ja Tomski kandis 1869. a avatud Grjazi–Borissoglebski raudtee rajatised.

Jaamahoonete arhitektuur, ruumiprogramm oli jagatud klassidesse, Paldiski–Tallinn–Gatšina liini 21 jaamast vastas I klassi nõuetele üksnes Tallinna jaam, II klassi kuulusid samal liinil esialgu kolm jaama (Gatšina, Narva, Rakvere), III klassi viis, IV klassi kümme ja V klassi kaks vaksalit. Aegviidu jaam pidi vastama III klassi nõuetele, mis määras nii ehitusmaterjali (puithoone) kui jaamahoone ruumiprogrammi (eraldi ooteruumid, puhvet jm.). Lisaks jaamahoonele kuulusid kompleksi kivist veetorn ja veduridepoo, kaks teenistujate elamut, pagasihoone ja jääkelder.
Juba 1920.aastate II pooleks oli Aegviidu jaama klassifikatsioon muutunud: III klassi jaamast oli saanud IV klassi jaam. Muutusega oli seotud lähedalasuva Tapa raudteejaama ja -sõlme areng ja tähtsuse hüppeline kasv: Tapa jaam sai Tapa–Tartu harutee rajamisel 1876. a sõlmjaamaks ning muudeti II klassi vaksaliks, sinna asutati depoo ja remonditöökoda.

Sisestatud: 11.02.2008.