Mälestise tunnus

Suurejoonelisemaid vabaplaneeringulisi ansambleid Eestis.

Kirjeldus

Liigendatud siluetiga, 2-korruselise keskosa ning tiibehitiste ja neid ühendavate algselt ühekorruseliste galeriiosadega kivihoone. Hilisklassitsistlikult sümmetrilisi fassaade ilmestavad kõrged neorenessanssümarkaaraknad, katuse jõuline hammaskarniis esiküljel, peasissepääsu-esine eeskoda, aiaküljel vabatrepp. II korruse keskel asuvat akent kaunistas varem vapikilbiga frontoon. Peaaegu kõik anfilaadsed esindusruumid olid kaunistatud ornamentaalsete laemaalingutega (säilinud vaid ühes saalis) (EA)

Ajalugu

Esimest korda on Kose-Uuemõisat kirjalikult mainitud 1341. aastal Nova Curia nime all. Arndti kroonika andmetel põletati siinne vasallielamu Liivi sõja ajal 1560. Mõis taastati alles 17. sajandil peale Rootsi-Poola sõdade lõppu. 1622. a. müüs R. von Taube Kose-Uuemõisa oma sugulasele Johann von Rechenbergile, kellelt mõis läks naisliini pidi päranduse teel ligemale kaheks sajandiks Tiesenhausenite valdusse. Talupoegade kohtlemisel ja nende rõhumisel ületasid Tiesenhausenid jõhkruse ja julmuse poolest teisi ümberkaudseid mõisnikke. 1805 toimus Kose-Uuesmõisas üks suuremaid talupoegade vastuhakke – Kose-Uuemõisa sõda.
1834 müüsid Tiesenhausenid Kose-Uuemõisa Wilhelm von Straelbornile ja see omakorda 1850. aastal Peterburi sakslasele Natalie-Caroline Uexküllile. Tema ajal ehitati Kose-Uuemõisa eeskujulikult välja. Uexküllid olid eestisõbralikud ja suured kunstihuvilised. Woldemar Uexkülli raamatukogu oli üks suuremaid Eestimaa mõisates, selles oli 9500 köidet.
1905. aasta revolutsiooni ajal purustas ligi 100-pealine talupoja salk mõisa viinavabriku seadmed ja härrastemajas lõhuti parunite mööblit. Tulekahju ssuutsid teenijad ära kustutada.
1911 suri Natalie Uexküll ja mõisaomanikuks sai tema poeg Woldemar.
Pärast mõisate võõrandamist jagati Kose-Uuemõisa maad talupoegade vahel. Mõisaomaniku Woldemari volinikust poeg Heinrich sai osa mõisat rendile aastail 1920-1923. Mõisa peahoones asus lühikest aega Kuivajõe algkool.
1933 moodustati Kose-Uuemõisa vanemliku hoolduseta jäänud tütarlaste kodu, mis tegutses 1940. aastani, mil nõukogude võim keelas Sisemisjoni Seltsi tegevuse. Vahepeal seisis suur härrastemaja tühjana, siit käisid läbi sõjaväeosad ja maja lõhkusid kohalikud elanikud. 1943. a. kevadel asutati Kose-Uuemõisas vaimse alaarenguga laste õpetamiseks Kosejõe Koolkodu. Selle asutajaks oli Eesti üks esimesi tunnustatud defektolooge Hugo Valma. Lagunenud ja lõhutud maja kordategemine võttis aega. Tänaseks on saanud sellest euroopalik õppeasutus erivajadustega laste õpetamiseks – Kosejõe Kool.

Aruanded

Kadakas, V. 2007. Arheoloogiline järelevalve ja uuringud Kose-Uuemõisa peahoone keldrites.

Meedia

Rajooni minevikust Harju Elu : Harjumaa ajaleht, nr. 16, 6 veebruar 1960

Restaureeriti huvitav mälestusmärk

Harju rajoonis, endises KoseUuemõisa mõisa peahoones asub kunstiajaloolise väärtusega laemaal. See uusklassitsistlikus stiilis maaling on tehtud 19. sajandil ja maalitud lagi on ümbritsetud rikkalikult kaunistatud ehiskarniisiga. Juba esimesel pilgul jätab see omapärane meistriteos vaatajasse võimsa ning suurejoonelise mulje, eriti kui arvestada, et lae pind on küllaltki suuremõõtmeline, nimelt 114 m~. Et lagi oli aegade jooksul tublisti kannatada saanud, otsustati ta restaureerida. Lae restaureeris möödunud aastal Eesti NSV Kunstnike Liidu liige Ilmar Ojalo. Kipsornamentika restaureeris tarbeskulptor Peeter Pr o st. Puhastatuna ja konserveerituna on lagi tähelepanu väärivaks objektiks turistidele. Vaataja küsib huviga: milles seisab selle lae-

maali tähtsus ja kes võiks olla tema autor? . Maalikunstnik-restauraator I. Ojalo vastab sellele järgmist: «Kõnesolev lagi ei ole kunstniku vabalooming ja teda tuleb hinnata teisest seisukohast. Ta on heaks näiteks möödunud sajandi siseruumide kaunistamisest sisearhitektuuri alal ja sellisena kuulub ta tarbekunsti valdkonda ning väärib muinsuskaitse alla võtmist. Siseruumide kujundamise ajalugu meie vabariigis on väga rikkalik ja et suurem osa objektidest on aja jooksul hävinud, tuleb neid väheseid, mis on veel säilinud, seda enam hoida.» Mis puutub autorisse, siis töö on teostatud ilmselt väga vilunud kollektiivi poolt, kas Peterburi või Tallinna meistri juhtimisel. Tsaariaegsel Venemaal olid eestlased hinnatud maalermeistritena ja töötasid mitmel pool suuremates linnades. Hoone, kus asub laemaal, kuulub Kosejõe Erirežiimilise Internaatkooli valdusse. Nii õpetajate kui ka õpilaste hulgas kasvab huvi koduloo ja kunstiküsimuste vastu: kool bn muuseas Tallinna Riikliku Kunstimuuseumi šefluse all. Kooli direktor H. Klaas oli ka restaureerimise mõtte üheks algatajaks ja kaasaaitajaks. Kohapeal on praegu üles tõstetud koduloomuuseumi asutamise küsimus. See üritus on väga tervitatav, sest Kose-Uuemõisa ümbrus on tihedalt seotud eesti talurahva ajalooga ja vabadusvõitlusega, millest kõnelevad nii suulised pärimused kui ka säilinud mälestusmärgid. Omal ajal kuulus see mõis parun Uexkülli perekonnale. Seejuures pakub teataval määral huvi asjaolu, et üks viimastest Uexküllidest tegeles kirjanikuna ja kirjutas oma teosed siin majas. Enne Esimest maailmasõda ilmus vene ja saksa keeles rida tema teoseid, mis käsitlesid Kaukaasia rahvaste elu. Uexküll oli kord reisides sattunud suurde vaimustusse Kaukaasia mägirahvaste elust ja toonud sealt endaga koju kaasa

ehtsa kaukaaslase kutsariks ja toapoisiks. Vanemad kohalikud elanikud mäletavad veel praegugi seda mägielanikku, kes siin ringi kõndis oma rahvuslikus riietuses. UexküUide perekonna liikmed mängivad teatavat osa ka meie kodumaa kunstiajaloos, sest nad olid mõnevõrra tuntud kunstiharrastajatena. Niihästi Kose-Uue-mõisas kui ka Vigala mõisas Läänemaal, kus asus osa Uexküllidest, leidus omal ajal väärtuslikke kunstiteoseid, milledest osa on meie maal tänapäevani säilinud. Nendest võib nimetada Vigalas asuvat õlimaali «Kaana pulm», mis on pärit 16. sajandist, ja antiikajast pärinevat marmorreljeefi. Möödunud sajandil te-

gutsenud kunstnik F. v. Uexküll on akvarellis jäädvustanud stseene eesti talurahva elust. Need tööd omavad märkimisväärset tähtsust etnograafia alal. Muide, Kose-Uuemõisas asus veel hiljuti, nimelt kolmekümnendatel aastatel, eriti väärtuslik Rubensi õlimaal «Hundijaht». See maal viidi aga enne riikliku kaitse alla võtmist pärijate poolt välismaale. Suuremõõtmeline maal «Hundijaht» kuulub kõige hinnalisemate kunstiteoste hulka, mis kunagi meie maal erakogudes on leidunud. Praegu asub Leningradis, Riiklikus Ermitaažis, Rubensi väike pliiatsi joonis analoogilisele maalile «Lõvijaht» ja seda visan-

dit peetakse kunstiteadlaste poolt Ermitaaži uhkuseks. Kosejõe internaatkooli endise Uuemõisa lähedal asub ilusas metsatukas UexküUide kabel, mis on ulaikate poolt rikutud ja osaliselt lammutatud seisukorras. Tähelepanu vääriv on kabeli välisseinal olev suurepäraselt väljatöötatud valgest raidkivist vapp-reljeef. See teos on jäUegi näide kõrgeklassilisest raidkunstist, mille poolest meie kodumaa oli tuntud juba keskajal. Nimetatud vapp ei ole küll vana ta on 19. sajandi töö —, kuid väärib säilitamist tarbeskulptuuri näitena meie tarbekunsti alal. Siia kabelisse kavatsetaksegi paigutada koduloomuuseum. Kabeli hoone on küll kannatada saanud, kuid teda on võimalik restaureerida. Koduloomuuseumi asutamine Kose-Uuemõisa on tarvilik samm, sest et siinne ümbrus on, samuti nagu Vigala omagi, rikas mälestuste poolest eesti talurahva võitlusest vabaduse eest möödunud sajandil, ja neid mälestusi on vaja hoida elavana nii praeguse põlve kui ka tulevaste põlvede jaoks.

I. Tare

Pildil: detail laemaalist restaureerimise ajal

Kirjandus

Amalie Chistine Jencken, endise nimega von Tiesenhausen (neiupõlvenimega von Löwenstern) on 84-aastasena kirjutanud oma järglastele üles memuaarid, raamat on inglisekeelne ja veebiväljaandena olemas: https://books.google.ee/books?id=FwTjDQAAQBAJ&pg=PT2&lpg=PT2&dq=ISBN+978-1-68348-887-3&source=bl&ots=PBWfXam2tE&sig=ACfU3U1Xe3tDMe531qKOsFAv3svc6w2U1A&hl=en&sa=X&ved=2ahUKEwj5s6-Fy-v_AhXQ_CoKHVokDi4Q6AF6BAgGEAM#v=onepage&q=ISBN%20978-1-68348-887-3&f=false

Oma memuaarides kirjutab ta pikalt elust-olust Kose-Uuemõisas (viibis siin aastatel 1800-1814). Muu hulgas saab raamatust tähtsat infot:
• tema ajal lisati peahoone põhiosale üks tiib, kus oli 1. magamistuba ja 2. kõrge 2-kordne "drawing room" (nähtavasti tänane saal), millel olid otsaseinas neli piilarit, piilarite taga olevas ruumis asusid hämaras valguses diivanid (nähtavasti tänane lavaruum);
• mõisa on külastanud Aleksander I ja kiitnud imelisi vaateid, mis avanevad hoone esiküljelt jõele, sillale, pargile. Põhiline park, kus jalutati ja kuhu külalised kutsuti teed jooma, asus hoopis üle silla minnes hoone esikülje pool (Oxforelli/aiamaade poole minnes, seal, kus täna on tajutav paviljoni ase);
• Ta kirjeldab mitmuses kasvuhooneid, mille taga kasesalus olid hirved, kes olevat nii taltsad, et neile või peo pealt leiba anda;
• 1805.aasta sündmusi ta oma raamatus ei maini. Oma abikaasat parun von Tiesenhausenit kirjeldab ta kui impulsiivset ja karmi, tööga hõivatud tõsist meest, kes naisele vähe tähelepanu jagas. Amaliele tegi muret parunihärra poolt valitud priiskav eluviis, ohtrad võõrustamised ja peod, samal ajal kui mõisa majanduslik seis järjest halvenes ja varandus muudkui kahanes.
• Mõisas asus palju väärtuslikku kunsti ja esivanemate portreesid. Muu hulgas asus seal ka üks Rubensi maal, Rubensi ema portree? - mis oli nii meisterlik teos just naisterahva käte väga realistliku kujutamise poolest. Neid käsi olla käinud siin paljud kunstnikud vaatamas ja selle pealt õppimas, muu hulgas ka üks nimekaimaid baltisaksa kunstnikke - Gerhard von Kügelgen, kes oli toona oma abikaasa kaudu Ojasoo mõisaga seotud.