Mälestise tunnus

Muinsuskaitse alla võetud kui kodumaine kultuurilooväärtuslik ajastule iseloomuliku kunstilise kujundusega polükroomne nikerduskunstiteos barokiajast, 17. sajandist.

Ajalugu

Muinsuskaitse all alates 1931 (nr. 771: 5-10 - kuus vappi käärkambris)

Allikad

T.-M. Kreem Kaarma kiriku vappepitaafid (ajalooline õiend Muinsuskaitseametis). 2001, lk. 1: Kaarma kiriku visitatsiooni protokolli põhjal võib öelda, et 1853. aastal rippus kooriruumi põhjaseinal Loona mõisa omanike – Bergide suguvõsa vappepitaaf ning lõunaseinal kaks Tollidele kuulunud vappepitaafi... Orelikoori kohale lõunaseinale kinnitus aga veel ühele Loona mõisa omanikule, nimelt Otto Jürgen Bergile kuulunud vappepitaaf. Peaegu sada aastat vanem, 1753. aasta Kaarma kiriku varade ja hoonete kohta koostatud toimik võimaldab vappepitaafid seostada nende omaniku või selle suguvõsa ajajooksul unustuse hõlma vajunud haudadega. Niisiis, nagu Bergi ja Tollide vappepitaafid, olid kooriruumis ka nende Loona ja Meedla mõisa omanike hauad. Pikihoone neljandasse võlvikusse jäi, nagu kinnitas ka vastav vapp-epitaaf orelikoori kohal, veel üks Loona mõisnikele kuulunud haud.
Samas lk. 5: …1915. aastal, kui Martin Körber Kaarma kirikut ja seal leiduvat vara kirjeldab, nimetab temagi kahte Bergi vapp-epitaafi. Sealjuures ühte neist peab ta Loona ja teist Kaarma mõisaomanikule kuuluvaks. Nii väites lahendab M. Körber vastuolu, mis tekib sellest, et O. J. Berg ei surnud mitte Loona, vaid 16. sajandi algusest 18. sajandi alguseni samuti Bergide perekonnale kuulunud Kaarma mõisas. Seega on vaadeldav vapp-epitaaf kõige tõenäolisemalt kuulunud just Bergide perekonnale ning võimalik, et Otto Jürgen Bergi matmispaiga juurde. Vapp-epitaafi pärinemist 17. sajandi lõpust või 18. sajandi algusest kinnitab ka selle nikerdusstiil.

Kirjandus

K. Markus, T.-M. Kreem, A. Mänd. Kaarma kirik. Tallinn, 2003, lk. 174: Kaarma kiriku vanuselt neljas vappepitaaf (220 x 160 cm) kuulub heraldiliste motiivide järgi otsustades kokku eelkirjeldatud Bergi omaga. Mõlema vapi kilbil on mäetipul (varasemal vapil küll mitte ühe- vaid kolmeharulisel) seisev kroonitud must kotkas, tiivad laiali, keel suust väljas. Mõlema vapi kohal on justkui kahest eri värvi riidetükist kokkupõimitud nn. kiivripõimik (Wulst, Helmbinde) ning avatud kotkatiibadega kiiver. Vapikilpe hoiavad metsmehe ja –naise figuurid. Vappepitaafi kuulumisest Bergide perekonnale kõnelevad ka kirjalikud dokumendid: 1853. aasta Kaarma kiriku visitatsiooni­protokollis nimetatakse Rootsi ajast pärinevat Otto Jürgen Bergi vappepitaafi.
Kõne all oleva vappepitaafi kuulumist 1694. aastal surnud O. J. Bergile kinnitab ka nikerdustöö stiil. Vappepitaafil on kasutatud 1690. aastatest Eestis suurmoeks saanud akantusornamenti. Nikerdustööl on mitmeid ühisjooni nii vaadeldud Tollide kui ka mitmete teiste Chr. Ackermannile atribueeritud vappepitaafidega. Kuna aga O. J. Bergi vapp­epitaafi nikerduskvaliteet ei ole ühtlane, ei saa seda üheselt Chr. Ackermannile omistada. Võimalik, et töö on teinud meistri abilised või tema stiili jäljendajad.

Vallasmälestise kirjeldus

Materjal: puit.
Tehnika: nikerdatud, polükroomia.
Autor, valmistamise koht: Tundmatu meister (Christian Ackermanni töökoda?), Tallinn
Dateering: 17. saj. lõpp (umbes 1694)
Mõõtmed: 160 x 150 (Masse bei Tamm); 220 x 160 cm (Masse bei Laht)
Märgid (meistrimärgid): -
Inskriptsioonid (signatuurid, pühendustekstid, inventariseerimis- tähised, jms.): -
Eritunnused (visuaalsed kahjustused, parandused, defektid): Mälestise täpset seisukorda ei ole ligipääsmatuse tõttu võimalik hinnata (Sirje Simsom, juuli 2009)
Täiendavad andmed (esialgne otstarve, komplektsus, eraldatavad elemendid): Algseks otstarbeks oli surnu mälestuse jäädvustamine kirikus. Paiknenud orelirõdu kohal lõunaseinal. Lahtiste tükkidena ladustatud orelirõdul riiulis.