Mälestise tunnus

Muinsuskaitse alla võetud kui Eesti vanima puidust sakraalehitise kunstiväärtuslik sisustuselement barokiajast 18. sajandist, ruhnurootsi talupojakultuuri ainulaadne tunnismärk

Kirjeldus

Keerdsammastega kantslikorpus puidust balusterjalal; lameda polügonaalse kõlaräästa põhjal Kristuse aukirkusest ümbritsetud pale reljeefse päikesekujundina

Ajalugu

Muinsuskaitse all alates 1983 – Pärnu rajooni kohaliku tähtsusega kunstimälestis nr. 265
Konservaator Tiit Villemsoo restaureeris kõlaräästa ja kupli ning 1999 juulis paigaldas need autentsesse asupaika tagasi.

Aruanded

Aruanne putukatõrjetööd Ruhnu vanas puukirikus. Koostaja Tiit Villemsoo, Sirje Simson. Tallinn 1999 (MKA arhiivis)
Aruanne töödest Ruhnu puukirikus ajavahemikul 17.juuli - 14.august 2000. Koostaja Tiit Villemsoo. (MKA arhiivis)

Kirjandus

H. Üprus. Ruhnu vana kiriku kunstiajalooline määrang. Tallinn, 1967, lk. 9: Ruhnu kiriku inventaris leiame nii professionaalse puunikerduse näiteid kui ka rahvapärast puutööd... Küll aga ei saa näiteks kantslit pidada rahvakunsti valdkonda kuuluvaks. Kantsel, mis küll mõninga rahvakunstile omase mutatsiooni on üle elanud (näiteks keerdkolonnetikeste kapiteelide muutumine dekoratiivseteks motiivideks nende mastabist ja paigutusest olenevalt), on üldkujult, kompositsioonilt ja teatavate osade töötluselt (keerdkolonetid, karniisid) proffesionaalse meistri töö. Tegemist on ilmse sarnasusega Velēna (Welahn) ja Lizums’i (Lisohn) kantsli joonistega a. 1699 ning Matiši (St. Matthiae) kantsliga Liivimaal /P. Campe. Innenausstattung der Landkirchen im lettischen Distrikt von Vidzeme (Livland) im 17. und 18. Jahrhundert. Bonn, 1959, lk. 21, 52, 53/. Ruhnu kantsel oma „monteerimisvigadega“ näitab, et teisalt toodud töö kohalikele ülesseadjatele olid teatud vormid võõrad. (Muinsuskaitseameti arhiiv P-744)
A. Tuulse. Runö gamla kyrka. Eesti Teadusliku Seltsi Rootsis Aastaraamat II. Stockholm, 1955, lk. 40: Liknande fyllningar funnos även på den polygonala predikstolen, vars hörn voro försedda med smäckra vridna kolonnetter. Det enkla ljudtaket följer korgens planform. Likson altarringen var även predikstol omålad. Fyllningarnas form ansluter sig till utvecklingen under 1600-talets förra hälft, då man flerstädes i Sverige påträffar kyrkomöbler av liknande utseende. De vridna kolonneterna på Runö predikstol tillåta dock ej en datering före 1650, vilket innebär, att kyrkan under en tid efter invigningen 1644 hade provisorisk inredning. Fyllningarna och kolonnetterna synas ha utförts av en skicklig snickare och äro knappast tillverkade på Runö; möijligen tillkommo de under greve Gabriel Bengtsson Oxenstiernas tid som donation. Samas, lk. 43: På prediktsolen fanns ett timglas med fyra glas i mässingsställ, anbragt på ett svarvat trästativ.

Vallasmälestise kirjeldus

Materjal: puit (kuusk), puit (tamm).
Tehnika: tisleritöö, nikerdatud, treitud.
Autor, valmistamise koht: tundmatu meister (Johann Märtens?)
Dateering: 18. sajandi I pool (?)
Mõõtmed: korpuse kõrgus ca 125 cm, korpuse keerdsammaste (10) pikkus ca 71 cm, trepirinnatise keerdsammaste (4) pikkus ca 65 cm, trepirinnatise ja korpuse vahelise keerdsamba pikkus ca 73 cm; orvandrosetid ca 21, 5 x 21, 8 cm; S-kujuliste ehisdetailide pikkus ca 10 cm. Kõlaräästa laius max ca 112 cm, päikesekujund ca 17, 5 x 17, 5 cm; kupli kõrgus (käbita) 25 cm, Ø 60 cm. Jala kõrgus ca 78 cm, abijala kõrgus ca 74 cm. Kantslipult pealt 29 x 52, 5 cm
Inskriptsioonid (signatuurid, pühendustekstid, inventariseerimis- tähised, jms.): trepirinnatise väliskülje keskel ülaservas sissekriibitud peremärk (?)
Eritunnused (visuaalsed kahjustused, parandused, defektid): kulunud, trepirinnatise W-poolses tahvlis mardikkahjustust, kantslijalg katkine (puudub katteplaate, allosa kaheksast ribist üks puudu), kantslipuldi servaliist lahti, konsoolis praod. Koori põhjaseina ja korpuse ülaserva kokkupuutekohas akuutne mardikkahjustus
Täiendavad andmed (esialgne otstarve, komplektsus, eraldatavad elemendid): korpus 7-tahulise (algselt 8-tahulise) põhiplaaniga, jalg ja kõlaräästas 8-tahulise põhiplaaniga, all- ja ülaservas profileeritud karniisid; küljetahveldist liigendavad profileeritud liistudega ääristatud silmusnelinurgad, tahuservades peenikesed tammepuust keerdpilastrid (14), mille tipu kohal poolikud (serv mahalõigatud) orvandkapiteelid (7, neist kaks järeletehtud); korpusekülje allservas väiksed S-kujulised ehisdetailid (9). Kõlaräästa põhjadekoor kontsentriliselt paiknevaist liistudest, keskmes „päike“ - kiirtesõõris reljeefne ümar nägu (Kristuse pale aupaistes); serval 6 voluutjat ehisdetaili ja 5 piiniakäbi. Kõlaräästa kuppel (mänd, tamm) lahtine, tipneb nikerdatud piiniakäbiga. 19. sajandi keskpaiku (tõenäoliselt 1859) nihutati kantsel algsest asupaigast ca 54 cm ida poole. Mõnevõrra muutus kantsli põhiplaan ja orientatsioon, uus pult paigaldati kõrvaltahule (vana pehastunud pult - laius 46, 5 cm, konsool ca 52 x 17 cm, hoiustatud käärkambris kirstus), uuendati põrandat ja treppi, trepikalle muutus (trepi algus toestati rohmakalt tahutud balusterja tugipostiga; korpus ja trepirinnatis seoti lohakalt (ühendusjoon neljast tükist koosneva treitud liistuga varjatud), korpuse NO-külg (kujundus samasugune kui ülejäänud küljetahkudel, puit pleekimata; naelutati seina külge kinni, kõlaräästas tõsteti ümber võidukaaretala alla (piiniakäbiga tipnev kuppel ruumipuudusel kõrvaldati). Konservaator Tiit Villemsoo restaureeris kõlaräästa ja kupli ning 1999 juulis paigaldas need autentsesse asupaika tagasi. Ehisliistud ja –detailid kinnitatud puidust naaglitega (üks orvandkapiteel - sepisnaelaga); kadunud ehisdetailid ja -liistud ennistasid Tiit Villemsoo ja Tõnu Vainküla. Kantslijalg balusterjas (roideline konstruktsioon, õhukesest lauast katteplaadid). Korpuse ülaserva SO küljel ava, milles 1944. aastani paiknes liivakell (annetatud 1695; 1944 võeti Rootsi kaasa, Stockholmi Ajaloomuuseumis).