Mälestise tunnus

Eestis ainsana säilinud tüüpilise 19. saj II poolest pärineva tsemendiklinkri põletusahju näide.

Pudelahi ja pudelahjude alused on väärtuslikud kui unikaalsed ajaloolised tööstusrajatised, mis on säilinud kompleksselt koos mitme teise I tsemendivabriku perioodist pärineva tootmihoonega. Pudelahju näol on tegemist tsemenditootmise algust sümboliseeriva objektiga Eestis. Suurt väärtust omavad ka ahjude alused, mis annavad ettekujutust kunagise I tsemendivabriku suurusest ja tsemenditootmise tehnoloogiast. Säilinud pudelahi on üks pilkupüüdvamaid ehitisi Kunda vanalinna siluetis.

Kirjeldus

Säilinud pudelahi on silindrikujuline, ca 5m kõrgusele paekivist laotud alaosale lisandub umbes 2-2,5 korda kõrgem punastest tellistest laotud koonusekujuline, ülaosas üsna teravatipuline korstnaosa. Ahju alaosa kirdeküljel on paekivist kaarsillusega tehnoloogiline ava. Ülaosas on Jaama tn. poolsel küljel ukseava. Lõuna pool liitub ahju alusega osaliselt kaldanõlva sisse ehitatud paekivist seintega juurdeehitis, sissepääsuga kagust (ehitatud 1904.a.). Juurdeehitisel on paekivist laotud segmentkaarsete sillustega avad, katuslagi on ühtlasi pudelahju vaateplatvormiks.

Pudelahjude säilinud alused on silindrikujulised, ca 5m kõrgused, laotud punastest tellistest, nende vundament on paekivist . Alaosas on säilinud paekivist segmentkaarse sillusega tehnoloogilised avad. Jaama tn. pool on alused kaetud terastaladel (relssidel) ca 1m laiuste betoonplaatidega, mis on olnud kõnniteeks.

Asukoha kirjeldus

Pudelahjud asusid Sauna silla juures jõekäärus Jaama tänavast ida pool asuval maa-alal Kunda jõe ürgoru kaldajärsakus. Hästi valitud asukoha tõttu oli võimalik ahje täita klindi ülaservalt, ca 5 m kõrguselt, kergendades oluliselt tööprotsessi. Kunda jõe kaarjas järsak jäigi I ja II vabriku klinkripõletamise šahtahjude asukohaks. Samal jõekääruga piirneval maa-alal asusid ka teised I vabriku aegsed tööstusrajatised (praeguseks on neist säilinud end. klinkriveski, sepikoda ja Dietz-ahjude korstnad). Praeguseks säilinud ahi on kõige lõunapoolsem, asudes ka jõele kõige lähemal

Ajalugu

19.saj. keskpaigas arenes tsemenditootmine edasi, 1850.a. täiendas I.C.Jonson mergli põletamist, viies ta kuni paakumiseni, milleks oli vaja tõsta t° ahjus 1300°C-ni. Seda ei olnud enam võimalik saavutada telliselöövis, vaid kasutusele tulid uut tüüpi nn. pudelahjud, kus töödeldav kiht oli paksem ja tõmme tunduvalt tugevam. Saadud mergliklinker andis jahvatamisel tunduvalt tugevama toimega sideaine.

I.C.Jonsoni poolt välja töötatud tsemenditootmise tehnoloogia jäi paljudeks aastateks samaks - merglist ja savist vormitud plonnid kuivatati ja põletati ahjus 1300°C juures ning hiljem purustati ja jahvatati väga peeneteraliseks sideaineks, mis pakiti müümiseks puutünnidesse (tündritesse), Eestis kaaluga 10 puuda.

Maaomanik mõisnik John Girard de Soucanton i juhtimisel moodustati 1870.a. tsemenditootmise osaühing, kus 60% aktsiatest kuulus Girard de Soucanton i perekonnale ja 40% teistele osanikele. Kokku oli aktsiakapitali suuruseks 90 000 kuldrubla. 1871.a. sügisel alustas vabrik tegevust katseliselt ja järgmise aasta 1. aprillist juba pidevalt. Tehase ehituskava töötas välja põhiliselt tsiviilinsener Friedrich Wilhelm Alisch, kes oli alustanud oma tegevust Eestis juba kümmekond aastat varem Kunda mõisas. Tehnoseadmed telliti ühelt Hamburgi firmalt, ehitustöid juhatas F. W. Alisch.

I pudelahi tsemendiklinkri põletamiseks ehitati 1870.a. 1872.-75.a. rajati 6 pudelahju ja 1870.aastate II poolel tõusis ahjude arv 10-lt 17-ni.

Uus etapp I vabriku tegevuses algas 1882.a., kui valmis 2 uue konstruktsiooniga alaliselt töötavat Dietz-ahju. Need olid mahukamad, võimaldasid järk-järgulist tühjendamist ja täitmist põletusprotsessi jätkumisega, mistõttu vabrikus kadus töö tsüklilisus. Pärast II vabriku valmimist 1898.a. hakati mittevajalikeks muutunud pudelahje likvideerima, säilis vaid 1 eksemplar (kõige lõunapoolsem). Säilinud I pudelahju alus ehitati 1904.a. ümber ning möödunud sajandi esikümnenditel asus ahju „alumisel korrusel“ piimapood.

Pudelahjude kui klassikaliste šahtahjude asukoht Kunda jõe ürgoru kaldajärsakus oli väga oskuslikult valitud, kuna võimaldas ahjusid täita klindi ülaservalt, ca 5m kõrguselt, kergendades oluliselt tööprotsessi. Kunda jõe järsak jäigi I ja II vabriku klinkripõletamise šahtahjude asukohaks. Hilisemad nn. pöördahjud aga vajasid juba tunduvalt rohkem suuremat maa-ala. Pudelahjud olid klassikalised tsüklilise töökorraldusega šahtahjud, läbimõõduga ca 4m ja kõrgusega ca 25m, kus mahukasse ahju alaossa ladustati kihtidena põletusmaterjal (kivisüsi) ja toorklinkri plonnid (sarnaselt toortellistega). Siis süüdati ahi alt käivitustule abil ja peale 30-tunnilist „küpsetamist“ oli tsemendiklinker valmis, moodustades tellisesarnased paakunud plonnid. Siis jahutati ahi maha ja alumise ava kaudu võeti välja nii tuhk, šlakk kui ka klinkriplonnid, mis saadeti edasi purustamisele ja jahvatamisele. Seejärel täideti ahi uuesti. Üks tsükkel kestis ca nädal aega. Ahjud olid kvaliteetsetest punastest tellistest, laotud tugevale, massiivsele paevundamendile

Kaitsevööndi ulatus

Ühine kaitsevöönd Kunda tsemendivabriku Dietz-ahjude korstnaga nr 1, Dietz-ahju korstnaga nr 2, klinkerveski hoonega ja direktori elamuga on moodustatud, et tagada mälestise säilimine ajalooliselt kujunenud keskkonnas, domineerimine ümbruskonnas ja vaadeldavus.