Mälestise tunnus

„Kolme õe“ all laialdaselt tuntuks saanud keskaegne elamukompleks Pikk tn. 71 kuulub Tallinna väärtuslikemate arhitektuurimälestiste hulka, esindades oma praegusel kujul omapärast arhitektuurikoolkonda, mis kujunes siin välja 15. sajandil.

Kirjeldus

Keskmine ja väiksem hoone on tüüpilised keskaegsed elamud, millede ülemised korrused on eksisteerinud traditsioonipäraselt laoruumidena. Lisaks sellele on neis säilinud hulgaliselt 15.-16. saj. ehituskonstruktsioone (paeplaatidega talalagesid, mantelkorstna kehad, raidraamistusega aknapiitasid, kivikonsoole, profattkäimla, müüritreppe jne.). Mõlema põhiplaanilt on loetav diele ja sellele järgneva dörnse skeem. Suures nurgamajas pole senini leitud kindlaid jälgi keskaegse (mantelkorstna ja kalorifeeri) küttesüsteemi olemisest. On säilinud mälestusi 17. saj. nurgamaja interjööridest, kus kirjeldatakse piibliteemalisi, loomade ja maastikupiltidega seinamaalinguid ja kivist nikerdustega kaunistatud sambaid. Suur ahi oli ehitatud hollandi valgeglasuurilistest siniste piibliaineliste maalingutega kahlitest. Selle kõrval oli kamin kivist ilustistega ja vastava raidtekstiga ning aastaarvuga 1653, samade vappide ja initsiaalidega, mis välisukselgi. Kamin ja paneelid müüs krahv Buxhöwden 1856. a. paiku krahv Kotšubeile, kes sellega olevat sisustanud oma maja St. Peterburis Moikal 10. Ulatuslikud muudatused ja lammutustööd olid teostatud 1856-57, kui olid ehitatud kergemast puidust uued laokorrused ning eluruumid. Arhitekt Christoph August Gableri projekti kohaselt tükeldati avarad korrused mitmete vaheseintega, muudeti vahelagede kõrgust. Täiest uues, pseudogooti stiilis olid lahendatud nurgamaja Pika ja Tolli tänava poolsed fassaadid. Ehkki aknad muudeti teravkaarseteks, jäid suuremõõdulised neljakandilised raidkivist originaalpiidad ikkagi alles. „Suure õe“ hilisgooti fassaad on hästi säilinud. Keskel on teravkaarne astmikportaal, selle kõrval on kaks suurt ristkülikulist raidraamistusega akent. Portaal on ehitusaegne. Ukse gooti portaalis valmistas varabaroki silmapaistvam meister Franz Hoppelstäd. Uks on kahekihiline. Tuuleliist on korintose kapiteeliga, ümara profiiliga poolsammas.

Ajalugu

Kirjalikud teated „Kolme õe“ krundil asunud hoonestusest ulatavad 14. sajandisse. 1372. aastast on Pikk 71/Tolli 2 omanikena teada raehärra Richard ja Johannes Ryce (=Reich, rikas). 1400. a. kompleksi omanikuks saab end. Turu bürgermister Wulfard Rosendal. Kinnistu hõlmas tollal kogu siinse kvartali Pika, Tolli ja Laia tänava vahel. 1415. aastal maja oli loovutatud pottsepale Hans Hildebrandile. „Suure õe“ fassaadikujundus on väga sarnane Pirita kloostrikiriku fassaadiga. Mõningate arhiiviürikute viidete järgi on üsna tõenäoline, et Pikk 71 suure nurgamaja ehitamine Pirita kloostrikiriku fassaadiga ühenäoliseks võis toimuda selle arhitekti Henrich Swalbergi kaasabil 15 saj. alguses. Suurt nurgamaja mainitakse 1400-1403. a. ürikutes juba elamuna. Kõnealune suurte mõõtmetega krunt on juba 15. saj. algul tükeldatud mitmeks iseseisvaks kinnistuks, kusjuures ka kõik tänapäeval tuntud „kolm õde“ on sellest alates pikka aega eksisteerinud omaette valdustena, olles eri omanike elamud. Nende kinnistute tagaosades on olnud ka mõned aidad. Kahe väiksema õe taasühendamist võib arvestada 17. saj. keskpaika, mil üks kuulus isale, teine pojale. 1651. a. loovutatakse nurgamaja koos eluruumidega selle taga Tolli tn. ääres Jacob Höppenerile. Viimane pärines Lübeckist, sai kaubasellina Tallinna kodanikuks ja suri siin 1668. a. Tema ajal hoones ette võetud ulatuslikke ümberehitusi meenutab rikkaliku pahkmikornamendiga kaunistatud barokne välisuks. Uksetiibadel on nikerdatud Jacob Höppeneri ja tema abikaasa Brigita Rode perekonnavapid. Kõige suurem õde jäi aga edasi omaette valduseks kuni 1860. a., mil kõik kolm said ühise peremehe. Sellest ajast peale on need nüüd juba terviklikku ansambli moodustanud kolm hoonet Pika tn. joonel alati ühele omanikule kuulunud. Suurematest ümberehitustest ja muudatustest 19. saj. II poolel, 20. saj. algusel andmeid ei ole. Kuni 1940. a. natsionaliseerimist jäi tuntust kogenud hooneteansambel Kochide perekonna valdusse. Sõjajärgsetel aastatel haldas ansamblit tookordse ametiühingu süsteemi kuulunud Turismi ja Ekskursiooni Valitsus. Välisilmet algupärasele lähendades, taastati 1990-ndatel aastatel nurgamaja akende raidpiidad ja korrastati-konserveeriti peasissepääsu suure väärtusega barokne nikerduks. Aknad said tiheda ruudujaotuse. Üldehitustööde käigus avati trepikojas ümber ehitatud diele osas kinnimüüritud aken ja avastati akna sillusel ja –palenditel säilinud maalingufragmendid (17 saj.). 2002-03. aastatel hooned Pikk 71/Tolli 2 restaureeriti ja kohandati hotelliks Kolm Õde. Restaureerimistööde käigus eemaldati hilisemate ümberehituste konstruktsioonid ja uue hotelli vestibüül-vastuvõtuhall sai kunagise diele mõõtmed koos taastatud mantelkorstna ja ülakorrusele viiva lahtise trepiga. Olid restaureeritud teravkaarne astmikportaal ja välisuks (1651). Samal aastal, seoses lammutustööde algusega, tuli hoovihoone täistalalaelt krohvi ja lõuendi eemaldamisel välja inglifiguuridega maaling (restaureeriti 2003)