4256 Nõo kirikuaed
Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.
Mälestise nimi | Nõo kirikuaed |
---|---|
Mälestise registri number | 4256 |
Mälestise tüüp | Kinnismälestis |
Mälestise liik | ehitismälestis, ajaloomälestis, arheoloogiamälestis |
Arvel | 22.05.1997 |
Registreeritud | 22.05.1997 |
X-koordinaat | 648722.26 |
Y-koordinaat | 6462439.02 |
Mälestise vana number | Arhe. 106-k |
Ava kaardil |
Määrused ja käskkirjad(3)
Paikvaatlused(12)
Paikvaatluse kuupäev: 28.10.20
Menetleja: Tartumaa nõunik, Inga Raudvassar
|
Märksõna(14)
Arheoloogia, Matmispaigad, Kirikuaed.
Ehitised, Kompleksid, Sakraalkompleks, Kalmistu, Kirikuaed, Ehitiste liigid, Maastikuobjekt, Kalmistu, Kirikuaed, Ehitusperioodid, Enne 1520. |
Kirjeldused(6)
Mälestise tunnus Nõo kirkuaed on ajaloolise tähtsusega matmisala, kus leidub ka arheoloogiline kultuurkiht. |
Kirjeldus Nõo kiriku aed on Eesti kirikutele tüüpiliselt nelinurkse põhiplaaniga. Aed on ümbritsetud piirdemüüriga ning piki müüri on istutatud üherealised puuderead perimetraalselt aiaga. Kirkuaia piirdemüür, mis ümbritseb kirikut, on maa- ja telliskividest ning ühe sissepääsuavaga. Väravaehitis on tellistest ning plekk-katuse ja raudväravatega. Kirikuaias asuv kodakirik on krohvitud, kolme lööviga ja kolmetraveeline. |
Asukoha kirjeldus Mäestis asub Tartumaal, Nõo alevikus. |
Ajalugu Nõo kirkuaias paiknev kirik on üks Lõuna-Eesti varasemaid kirikuhooneid, mis pärineb 13. sajandist. Nõo kirik on rajatud varasema asulakeskme ning ilmselt ka kalmistu alale. Esimesi visuaalseid märke kirikust leiab Liivimaa kubermangu joonestuskoja fondist Tartumaa teede kaardi näol aastast 1695. 1893. aastast pärinevale Uue-Nõo mõisa plaanile on märgitud ka kirkiuaed ja lähedalasuv kõrtsihoone. |
Allikad Šmuškin, Roman. Tartu tn 3 asuva kinnistu ja selle lähiala detailplaneering. I köide. Tartu Arhitektuuribüroo. Tartu, 2016. Muinsuskaitseameti arhiivi toimik nr P-17483; |
Üldinfo Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis). |