Mälestise tunnus

Ajastu tüüpiline, hästi säilinud 18-19.s. pärinevate hauatähistega järjepidevalt hooldatud kalmistu.

Kirjeldus

Kalmistu paikneb kahe maantee vahelisel alal. Kalmistu vanim osa paikneb ilmselt lõnapoolses otsat, kust on kalmistut aja jooksul laiendatud nii põhja kui ka kirde suunas. Kalmistul puudub piirdeaed. Kalmistuvärav asub idapoolsel serval ja on teetammi suhtes jäänud madalamale. Väravat restaureeriti 2001. a. Peatee kulgeb väravaehitisest kirdesse. Järjepidevalt on tehtud hooldusraiet. Kalmistu on hästi hooldatud.

Ajalugu

Katariina ukaasi põhjal rajati 1774.a uus surnuaed kirikust põhjapoole Ambla ja Rakvere mnt vahele. 18. saj viimasest veerandist maeti kirikuaeda ainult saksa koguduse liikmeid ja see omandas rahva kõnepruugis Saksa surnuaia nime, kuna uut surnuaeda hakati Maa ehk Maarahva surnuaiaks kutsuma. 19. saj viimasest veerandist levis selle kohta nimetus Eesti surnuaed. 20. saj I veerandi lõpu poole rajati Väike-Maarja kirikust põhja poole veel üks kalmistu. Seepärast hakati kasutatavaid matmispaiku eristama vanusetunnus alusel: 18. saj oma hakati kutsuma Vanaks ja 20. saj oma Uueks surnuaiaks. Kõnealusele ehk Vanale kalmistule on maetud valdavalt ainult eestlasi, ent selle idanurgal põhjapoolse peatee lõunaküljel Jakob Tamme ja Pika tn vahel on 9x21 m suurune, väga madala müüriga piiratud ala rituaalse kaevuga keskel. Sinna sängitati 19. saj algupoolel juudi kantoniste, keda tsaarivõimu poolt oli Eestisse toodud Poolast. Kultuuriloolistest isikutest on kalmistu põhjapoolse tee äärde maetud J. Tamm, Karl Krahe, Peeter Jakobson, lõunapoolse peatee lõunaküljele K. Merilaasi ema Anna Moorberg ja noorem õde Lydia ning kalmistuvärava juurde Johan Kotli, Tamsalu mnt lähedale Johan Elken. (E. Leppik. Kultuurilooline Väike-Maarja, Kohtla-Järve, 1999)
2001.a lõpetati Väike-Maarja kalmistu väravaehitise restaureerimine.

Kaitsevööndi ulatus

Väike-Maarja kalmistu, reg nr 5819, kaitsevöönd - vt. kaardilt LISA 1 Mälestise asukohad ja kaitsevööndi piir.