Mälestise tunnus

Altarisein on näide Eesti 17. saj. lõpu ja 18. saj. alguse tisleri- ja puunikerduskunstist. Barokiaja tuntud puunikerdaja Joachim Armbrusti töö - teostatud meisterlikult, kõrgel kunstilisel tasemel. Mälestis moodustab osa kiriku sisustusest.

Ajalugu

Altar telliti 1697 Püha Miikaeli kloostrikirikule, kust 1716 viidi koos muu kirikusisustusega Püha Ristija Johannese seegi kirikusse (Tartu mnt), kust omakorda 1733 toimetati koguduse poolt Uue seegi kabelisse (Rüütli tn). Altariseina hoiustati pärast II maailmasõda Tallinnas Hobuveskis. 1971. a. alates oli EELK Märjamaa koguduse kasutuses, asendades sealset II maailmasõjas hävinud altariseina. 2001.a tagastati altarisein Tallinna Rootsi-Mihkli kogudusele, restaureeriti ja asetati oma algsesse asupaika kirikusaali lõunapoolse piilari põhjaküljele.

Aruanded

Restaureerimistööde aruanne. Ennistuskoda "Kanut". Tallinn 2001 (aruanne MKA arhiivis)

Vallasmälestise kirjeldus

Materjal: puit.
Tehnika: kullatud, nikerdatud, polükroomia, tisleritöö.
Autor, valmistamise koht: Joachim Armbrust, Eesti
Dateering: 1697-1703
Mõõtmed: retaabli kõrgus 340 cm (koos uue mensaga 446 cm), laius 250 cm; predella kõrgus 48 cm; annetajate nimetahvlid u. 18x15 cm. Ülejäänud detailide mõõtmine kõrguse tõttu raskendatud.
Märgid (meistrimärgid): -
Inskriptsioonid (signatuurid, pühendustekstid, inventariseerimis- tähised, jms.): Altariseina külgkülgreljeefidel annetanute nimetahvlid: vasakul tekst Christina von Thieren Anno 1703 (nähtav samaaegselt alumine tekst) ja paremal tekst Dorothea Burchart Ao 1703)
Eritunnused (visuaalsed kahjustused, parandused, defektid): -
Täiendavad andmed (esialgne otstarve, komplektsus, eraldatavad elemendid): Barokkstiilis altariseina valmistas 1697–1703 puunikerdaja Joachim Armbrust. Altarisein on ühekordne, selle keskosas paikneb suur, talastikutsooni sisselõikav ümarkaarne maalitahvel. Maalitahvlit flankeerib kaks paari sambaid. Sisemised sambad paiknevad otse, äärmised on pööratud 45-kraadise nurga all väljapoole viltu. Sammaste selline asetus annab retaablile kaarja vormi ja ruumilise iseloomu, olles omas ajas uudse kompositsiooniga. Sambapaaride vahet kaunistab ülal lehviga algavad ja all tupsudega lõppevad lillevanikud. Altariseina külgi kaunistavad ornamentaalsed külgreljeefid, mis koosnevad altariseina annetanute nimetahvlitest: vasakul tekst Christina von Thieren Anno 1703 (nähtav samaaegselt alumine tekst) ja paremal tekst Dorothea Burchart Ao 1703), ning nende perekondade nikerdvappidest (käesoleval ajal puuduvad, asukoht ning seisund teadmata) ja akantuslehtedest. Altarisein lõpeb peaaegu kogu talastikku hõlmava kartušiga. Pealis on lookleva kontuuriga, kaunistatud madalreljeefse pahkmikornamendiga ja kahe sümmeetriliselt asetseva akantuslehega. Kartuši keskmes on ümar kesktahvel Karl XII initsiaalide (Karl XII tuli võimule samal, 1697. aastal, kui altarisein telliti) ja ümarplastilise kuningakrooniga. Altarisein tipneb ümarplastilise poegi toitva pelikaniga (oma verega poegi toitev pelikan on armastuse ja ohvrimeelsuse võrdkuju). Predella kesktahvel on tühi, külgtsoone kaunistab taimornament. Altarisein oli algselt polükroomne. 1814 kattis maalija Daniel Friedrich Amberg altariseina hõbeda, kulla ja lakiga. Tagumisel küljel vasakul ülal daatum “1973”, mis arvatavasti dateerib viimaseid ülevärvimisi. Koostas: Egle Tamm, kunstiajaloolane.