Mälestise tunnus

Eesti vanema mõisaarhitektuuri tähelepanuväärne näide, keskne rajatis kaitsealuses mõisakompleksis. Mälestise tunnuseks on hoone mahuline ja asendplaaniline lahendus, välisilme, säilinud algupärased ehituskonstruktsioonid ja ehitiseosad ning hoone seos ülejäänud ajaloolise mõisakompleksi ja pargiga.

Kirjeldus

Suur ühekorruseline katusekorrusega puidust mõisa peahoone, millel enne põlengut (1998) oli kõrge poolkelpkatus ja esifassaadi keskosal kahekorruseline väljaehitus kolmnurkfrontooniga, millel paiknes kiirtekujulise raamistusega segmentkaaraken. Hoone fassaadid olid krohvitud, krohvikihi all algupärane käsitsi valmistatud lai vertikaalllaudis. Hoone on olnud tahutud palkidest rõhtpalkhoone maakivivundamendil. Lõunaküljel väike pultkatusega väljaehitus ja pääs keldrisse. Hoone keskteljel on silindervõlvidega kelder. Põhjaküljel hoonega liituvad abihooned. Aknad kuue ja esifassaadil osalt 9 ruuduga, sepisnurkadega ja profileeritud rõht ja vertikaalimpostiga, tüüpilised 19. sajandi algusele. Interjööridetailidest olid huvipakkuvamad siseuksed, sh kaks 18.s. pärinevat gooti motiiviga profileeritud tahvelust (praegu ladustatud), barokne sepishing ruumi 9 uksel, 1. korrusel (korstnajala all), 19. sajandi keskelt pärinevad valgetest glasuurpottidest kahhelahjud, puidust keerdtrepp vestibüülis koos treitud balustraadiga. Hoone on valminud 18. sajandi 20.aastail, 19. sajandi algul toimunud ümberehituse käigus sai klassitsitliku frontooni ja katusekorruse väljaehituse. Hoonel oli enne põlengut laastukatus, mis oli kaetud etterniidiga.