Mälestise tunnus

Lõuna-Eestile iseloomulik vana-balti tüüpi mõisa härrastemaja, 19. sajandi esimese poole mõisaarhitektuuri iseloomulik näide. Mälestise tunnusteks on hoone põhimaht ja ruumijaotus, algupärased ehituskonstruktsioonid, detailid ja hooneosad ning nende arhitektuurne vormistus.

Kirjeldus

18. sajandi lõpust või 19. sajandi algusest pärinev mõisa peahoone. Hoone on ühekordne (tagafassaadis soklikorrusega), kõrge poolkelpkatusega, mis varem olnud sindelkattega, praegu katteks eterniit. Katusel säilinud massiivne korstnapits. Krohvitud välisseinad on topeltkonstruktsioonis, seespool palk, väljaspool punane tellis. Hoonel on osaliselt väljaehitatud pööningukorrus, mille mõlemas otsas on paiknenud kambrid, millest idapoolne on säilinud. Hoonel on suur kelder, osa keldrist ulatub väljapoole hoone põhimahtu. Keldris on paiknenud majandusruumid. Keldri ja sokliseinad on maakivist ja tal on kiviplaatidest ja tellistest põrandad. Hoonel on säilinud algupärased aknad, laudpõrandaid, algupäraseid siseuksi ja puittrepp. Sisemist ruumijaotust on kohati muudetud, läänepoolsed ruumid on nõukogude perioodil kohandatud kinoks (sh on lammutatud saali algupärane vahelagi ja uus lagi viidud kõrgemale). Esifassaadile on lisatud sobimatu puidust eeskoda. Hooviküljel paiknenud veranda on lammutatud.

Ajalugu

Unipiha mõis rajati XVI sajandi I poolel. XVIII sajandi alguses kuulus see von Weltner’itele. 1625 liideti Unipihaga Nõo mõis. 1759 eraldas keisrinna Jelizaveta Unipiha mõisa küljest viis adramaad, moodustades sellest Vana-Nõo mõisa (Alt-Nüggen). 1773. kinkis Katariina II viis adramaad mõisa küljest kapten Berend Otto parun Rehbinder’ile, moodustades sellest Vana-Nõo mõisa. 1837 – 1844 ostis mõisa Vassili Žukovski. 1844 - 1891 kuulusid Unipiha ja Meeri mõis Carl Johann Seidlitzile. 1891 ostis mõisa Edgar von Rücker. Tükeldati 1921 .
Peale sõda oli mõisahoones rahvamaja ja kolhoosi ajal osa hoonest oli kasutusel korteritena.