Mälestise tunnus

Korterelamu A. Kapi 4 kuulub arhitektuuriliselt terviklikku, samal ajal valminud ja samas laadis hoonete ansamblisse. Hoone esindab 1930. aastatel vaesema kontingendi seas tüüpilist – ja linna keskmest väljaspool laialt levinud – nn. Tallinna maja tüüpi, võttes siiski arvesse ka kümnendi teise poole paremaid tingimusi nõudvat ehitusprogrammi, ning tähistades seega sammu edasi 1930. aastate algupoole agulilaadsetest Tallinna tüüpi majadega hoonestatud kvartalitest. Lisaks on terviklikult säilinud ajastule tüüpiline trepikoda koos mitmete esialgsete elementidega.

Kirjeldus

1934. aastal insener Heinrich Tubergi projekteeritud kivitrepikojaga ja kõrgel soklil kolmekordne puust elamu A. Kapi 4 on Kapi tänava suhtes küljega, sissepääs majja on läbi aia. Tõenäoliselt tõi hoonete teistsuguse paiknemise kaasa algse põiktänava muutumine eraldiseisvaks tänavaks: hoonete Kapi 1 ja 2 puhul käsitleti nende peafassaadina Wismari tänava poolset külge, korterelamu Kapi 4 (nagu ka Kapi 6 ja 8) paikneb küljega, so. peafassaadiga, aga Kapi tänava suhtes. Elamu fassaadid on telgsümmeetrilised. Kapi tänava poolsel fassaadil astuvad maja seinast sokli, I ja II korruse ulatuses esile kaks kolmetahulist külgrisaliiti, mille peal on III korruse tasandil metallist rõdupiirded (esinevad juba originaalprojektis, nt. hoonetel Kapi 1 ja 2 on need sarnaste tahkrisaliitide kohale lisatud hiljem). Risaliite kõrvale jättes on elamu ristkülikukujulise põhiplaaniga. Puidust hoone on, sarnaselt majadega Kapi 6 ja 8, kavandatud üleni krohvituna (kivist trepikoja ja puitseinade katmine ühtlase krohvikihiga oli 1930. aastatel levinud võte), mingil põhjusel on see teostamata jäänud ning elamu on viimistletud vertikaalse puitlaudisega. Risaliitide tahkudel on dekoratiivse elemendina kasutatud diagonaallaudist, mis tõuseb ülejäänud seina püstlaudise kõrval esile ka oma tumedama tooniga. Esimese korruse akende all kulgeb umbes meetri kõrgune ning ülejäänud seinapinnast simsiga eraldatud kitsamatest laudadest vertikaallaudise riba. Ka räästa all jookseb akende ülaääre kõrgusel simss. Simsid ja mõned aknaid ääristavad lauad on profileeritud. Nurkasid markeerivad vertikaalsed lauad. Ka ehisviilulaadse ülaosaga silikaattellistest trepikoda on krohvimata. Krohvitud pind esineb vaid soklitsoonis. Hooned Kapi 4, 6 ja 8 eristuvad teistest sama tänava majadest oma paiknemise (s.o. küljega tänava poole suunatuse) ning puitlaudise ja krohvimata kivitrepikoja poolest, moodustades omaette sarnaste tunnustega grupi. Põhiplaanil pakub huvi trepikoja poolringikujuline tagasein (ka keldris), kust avanevad sissepääsud korteritesse, lisades nende siselahendusele elavust. Sellist trepikoja lahendust kohtab Tallinna tüüpi majades sageli. I ja II korrusel on neli korterit (kaks 3- ja kaks 2-toalist), III korrusel oli esialgu kaks 4-toalist korterit, trepikojast kahele poole jäid pööningu ruumid. Kõigis korterites oli sahvriga köök. 4- ja 3-toalistes korterites on toad koondunud ümber võrdlemisi avara esiku. Isiklikud vannitoad olid algselt vaid suuremates korterites, keldris oli ülejäänute tarbeks üks ühine pesuruum ja pesuköök. Tualetid olid olemas kõigis korterites. 4-toaliste korterite väikseim tuba avaneb kööki, nii et seda sai kasutada teenijatoana. Kõigi korterite aknad avanevad vähemalt kahte suunda, mis võimaldab päikesevalgusel eri päeva- ja aastaaegadel paremini korteritesse jõuda. Lisaks soodustavad päevavalguse maksimaalset tuppapääsemist risaliitide aknad. 4-toalised korterid moodustasid noil aastail Tallinnas ehitatutest 6–9 %, umbes pool tollal ehitatud korteritest olid 2-toalised. See, lisaks muudele mugavustele (nagu isiklike pesuruumide ja võimaliku teenijatoa olemasolu mitmes korteris) lubab oletada, et antud maja oli orienteeritud majanduslikult keskmisest kõrgemal järjel üürnikele. Teisalt oli kombineeritud erineva jõukusastmega inimestele suunatud eluasemeid, mis räägib ka ühiskonna demokratiseerumisest ja klassivahede järk-järgulisest kadumisest, sest varem hoiti jõuka rahva elamispinnad väikestest tööliskorteritest rangelt lahus. Seega on antud hoone näol tegu varasematest, vaesemale sihtgrupile kavandatud Tallinna tüüpi majadest mitmes mõttes edasi mineva näitega. Keldrisse olid kavandatud omaette, otse tänavale avanevate sissepääsudega äriruum ja töötuba.

Ajalugu

1930. aastate alguseks võimaldas Eesti Vabariigi majanduslik areng valitsusel ehitustegevusele rohkem tähelepanu pöörama hakata, varasemast enam päevakorda tõusid hädavajaduse asemel elanike heaolu ning linnade ja asulate välisilme parandamise kaalutlused. Kümnendi keskel seisis Tallinn probleemi ees, et elamuehitus vohas linna äärealadel, samal ajal, kui kesklinna ümber olevad piirkonnad olid endiselt hoonestatud agulilaadsete puumajadega, mis olid kehvas korras, puudulike sanitaartingimustega ja tuleohtlikud. Seetõttu võttis linna ehituspoliitika suuna nimetatud hoonete lammutamisele ja asendamisele mitmekorruseliste kivist kortermajadega. Eesmärgiks seati kiviehitusrajooni laiendamine (seni oli see piirdunud linna südamega). Kvaliteetse uushoonestuse eelisarendamiseks motiveeriti ja kohustati mitmeti kruntide omanikke. 1930. aastate II pool oli Tallinna elamuehituse kõrgaegu, kuid vajalike ressursside puudumisel jäid domineerivaks (eriti liiklusmagistraalide vahetust lähedusest kõrvale jäävatel tänavatel) siiski 2–3-korruselised kivist trepikojaga puumajad, nn. Tallinna tüüpi majad (kusjuures valdavalt ehitati Tallinnas tollal endiselt 1–2-korruselisi elumaju). Tallinna tüüpi majadega hoonestatud piirkonnad kuulusid nende hulka, mille vastu linn kümnendi keskel võitlema hakkas, sest seda massiliselt kerkinud elamutüüpi peeti omas ajas liialt provintslikuks ja agulilikuks. Ometi oli see hoonetüüp varasema elamuehitusega võrreldes mitmes aspektis edumeelne: tuleohutust soodustav kivist trepikoda, elutoast eraldatud köök igas korteris (varem vaesemates piirkondades üldlevinud köök-tubade asemel), paremad sanitaarolud, nt. tualettruum suuremas osas korteritest, sageli ka varem vaid luksusmajadesse kuulunud vannitoad (pesuruum oli Tallinna tüüpi majades siiski enamjaolt ühine ning paiknes keldris). Elulaadi moderniseerumisele ja üldise heaolustandardi kasvule viitab ka varasema aguliehitusega võrreldes väiksem hoonestustihedus, enamasti võrdlemisi avar õu/aed (mis üldjuhul oli kasutamiseks kõigile elanikele, mitte üksnes eksklusiivselt maja omanikule), eenduvad akendega fassaadiosad (risaliidid, erkerid - osutavad võimalikult paljudesse kodudesse paistva päikesevalguse väärtustamisele). Tallinna tüüpi maju kavandasid peamiselt insenerid, ehitustehnikud, harvemini ka arhitektid, kuid sellest hoolimata võib neid mõneti pidada vernakulaarseteks: leiti rahvapärane kesktee linna ehitusnormide, uuenenud koduideaali ning kitsaste majanduslike võimaluste vahel. Vaestekooli (praeguse Wismari) põiktänavale (praegusele A. Kapi tänavale) Kassisaba asumis, Toompea ajaloolises eeslinnas, kavandati 1934. aastal kuus kolmekordset puust Tallinna tüüpi korterelamut, millest osa on krohvitud välisilmelt kivihoonet meenutavaks. 1937. aastal lisandus üks kivimaja (Kapi 5) – kokku moodustavad need valmimisajalt ja stiililt lähedased hooned Tallinna 1930. aastate elamuarhitektuuri hästi iseloomustava ansambli. Kümnendi algupoole üsna stiihiliselt kujunenud Tallinna tüüpi majadega hoonestatud piirkondadega võrreldes (nt. Kalamajas, Pelgulinnas või Lillekülas) vastavad Kapi tänava majad mõnevõrra enam 1930. aastate keskel paika pandud uutele linnaehituslikele nõuetele (ühtne kõrgus, sarnased mahud, katusekalle jne.).

Kaitsevööndi ulatus

krundi ulatuses