Mälestise tunnus

Silmapaistva maadeuurija Otto von Kotzebue matmispaik.

Kirjeldus

Otto von Kotzebue hauasammas klassitsistlik hauamonument, mille elemendid on laenatud kreeka templiarhitektuurist ja hauasteelide kujundusest. Mälestusammas on malmist. Sambal on näha metallist kinnituspulk. Samba juurde kuulub malmplaat mõõtmetega 150x180 cm. Hauaplats on ilma piirdetarata, maapinnast ulatuvad välja piirdetara kinnituseks olnud otsikud. Matuseplatsi pind on niidetud. Kahel pool Otto von Kotzebue hauda ja tema haua ees paiknevad hauaplaadid. Kotzebue hauaplatsile on maetud ta abikaasa Amalie von Kotzebue, tütar Amalie Henriette, poeg August Reinhold, viimase abikaasa Sophie ja tütar Eweline-Alexandrine.

Asukoha kirjeldus

Otto von Kotzebue haud asub Kose kirikuaias.

Ajalugu

Baltisaksa päritoluga vene meresõitja. Otto von Kotzebue on sündinud 30. detsembril 1787. a. Vardi mõisas (teistel andmetel Tallinnas).
Otto von Kotzebue oli 19. sajandi üks edukamaid maadeavastajaid, I järgu kapten (1829). Võttis jungana osa aastatel 1803-06 A. J. von Krusensterni juhitud ümbermaailmareisist. Ise juhtis kaht ümbermaailmareisi: prikil "Rjuruk aastail 1815-18 ja fregatil "Predprijatie" 1823-26. avastas mõlemal reisil saari, teise reisiga pandi alus Vaikse ookeani okeanograafilisele uurimisele. Mõlemad O. v. Kotzebue juhitud reisid tegi laevaarstina kaasa J. F. Eschscholtz, esimeses reisis osales ka A. von Chamisso, teises E. Lenz.
Viimased eluaastad elas Otto von Kotzebue oma kodumõisas Triigil Harjumaal. Ta suri 15. veebruaril 1846. a. Tallinnas.
Otto von Kotzebue järgi on nimetatud tema avastatud laht Alaska looderannikul.
(Allikas:Eestigiid kodulehekülg http://www.eestigiid.ee/?Person=nimi&start=105&ItemID=13)

Ajalugu

Otto von Kotzebue

Otto von Kotzebue (1787-1846) oli baltisakslasest maadeavastaja, kes töötas Venemaa mereväe teenistuses. Kuulsa näitekirjaniku August von Kotzebue poeg sündis Revalis (praegune Tallinn), mis tol ajal kuulus Vene impeeriumi koosseisu. Suurema osa oma elust elas Otto von Kotzebue Kõue mõisas, kus on säilinud palju tema isiklikke asju, sealhulgas maakaardid, päevikud ja illustratsioonid. Oma kõige tuntumal ekspeditsioonil 1815. aastal avastas Kotzebue Rumjantsevi ja Krusensterni (tänapäeval Tikehau) korallsaared ning Rjuriku saarteaheliku, ning kogus väärtuslikku botaanilist ja etnograafilist informatsiooni.
Otto von Kotzebue elu oli värvikas. Pärast õpinguid Peterburi Kadetikorpuses võttis ta 1803-1806 osa Adam Johann von Krusensterni merereisist. Ülendatuna leitnandiks määrati Kotzebue juhtima prikil “Rjurik” toimunud ekspeditsiooni, mida rahastas riigikantsler krahv Nikolai Rumjantsev. Purjelaev, mille meeskonnas oli üksnes 27 meest, teiste hulgas looduseuurijad Johann Friedrich von Eschscholtz ja Adelbert von Chamisso ning kunstnik Louis Choris, asus Kotzebue juhtimisel teele 30. juulil 1815, et leida pääs läbi Põhja-Jäämere ja uurida Okeaania vähem tuntud piirkondi. Hoorni neemest möödumisel avastas ta Rumjantsevi ja Krusensterni (tänapäeval Tikehau) korallsaared ning Rjuriku saarteaheliku, seejärel suunduti Kamtšatkale ning juuli keskpaiku keerati nina põhja poole, seilates piki Põhja-Ameerika looderannikut, kus kaugel Tšuktši meres avastati ja nimetati Kotzebue laht ja Krusensterni neem. Aasia riikide rannikuvete kaudu seilati tagasi lõuna suunas ning peatuti kolm nädalat Hawaii ja Marshalli saarestikes, kus 1817. aasta 1. jaanuaril avastati Mejit saar, millele von Kotzebue andis nimeks Uue Aasta saar. Esialgu jätkati pärast seilamist Vaikses ookeanis taas teekonda põhja poole, kuid tõsine haigus sundis von Kotzebued Euroopasse naasma. Neeva jõe suudmesse jõuti 3. augustil 1818, kaasas suur kollektsioon seni tundmatuid taimi ja suur hulk uut etnoloogilist teavet.
1823. aastal, mil Kotzebuest oli saanud kapten, usaldati talle ekspeditsioon kahe sõjalaevaga, mille peamine eesmärk oli abivägede viimine Kamtšatkale. Ent luubi “Predprijatie” pardal olid teiste hulgas kaasas teadlased, kes kogusid väga väärtuslikku geograafilist, etnograafilist ja loodusloolist teavet ning materjale. Ekspeditsioonil külastati Hoorni neemest möödumisel ka Rataki ja Seltsisaari. Petropavlovskisse jõuti 1824. aasta juulis. Piki rannikut seilates tehti täpsemalt kindlaks mitu geograafilist asukohta, külastati Samoa saarestikku ja tehti uusi avastusi. Tagasitee kulges mööda Mariaani, Filipiini, Uus-Kaledoonia ja Hawaii saarestikust ning tagasi Kroonlinna jõuti 10. juulil 1826.
Otto von Kotzebue sulest on ilmunud kaks saksakeelset jutustust: “Entdeckungs-Reise in die Süd-See und nach der Berings-Strasse zur Erforschung einer nordöstllichen Durchfahrt in de Jahren 1815, 1816, 1817 und 1818” (3 köidet, 1821) ja “Neue Reise um die Welt in den Jahren 1823, 24, 25 und 26″ (1830). Neist viimane on 1978. aastal ilmunud ka eesti keeles nime all “Reis ümber maailma aastail 1823–1826”.
Otto von Kotzebue suri Revalis 1846. aastal ja maeti Kose kirikuaeda. Oma elu viimased 14 aastat elas ta Kõue mõisas.
Otto von Kotzebue jättis endast märkimisväärse pärandi. Kotzebue järgi on nimetatud tema avastatud Tšuktši mere laht Alaska looderannikul ja linn sama lahe ääres Alaskal. Filipiinidel elav liblikas Pachliopta kotzebuea ning Põhja-Ameerikas kasvav Kotzebue ädalalill (Parnassia kotzebuei) on samuti tema järgi oma nimed saanud. Tallinnas Põhja-Tallinnas Kalamaja asumis paiknev Kotzebue tänav on oma nime saanud tema saavutuste auks.
Kotzebue pere vapil on kujutatud kalifornia läänemagunat ehk kuldmooni (ladina keeles Eschcholzia californica), millele andis nime Otto von Kotzebuega ekspeditsioonil viibinud looduseuurija Adelbert von Chamisso, avaldades seeläbi austust oma sõbrale Johann Firedrich Eschscholtz’ile, kes osales samal ekspeditsioonil noore arsti ja botaanikuna. Vapil on seda looduses valgest tumepunaseni esinevat lille kujutatud sinisena.
Allikas: https://kau.ee/the-history/
Ly Renter

Kaitsevööndi ulatus

Otto von Kotzebue hauale ei määrata eraldi kaitsevööndit kuna asub Kose kirikuaias, mis on mälestisena kaitse all.

Meedia

Otto Kotzebue sündis 19.detsembril 1788 Tallinnas. Seitsmeaastaselt läks ta Peterburi Mereväe Kadetikorpusse, mille lõpetas1803. Samal aastal võttis A.J. Krusenstern noormehe kaasa esimesele Vene ümbermaailmareisile . Kolm aastat sõitis ta laeval „Nadežda”. Pärast reisi asus ta teenistusse laevastikus. Ta oli kaheksa aasta jooksul mitmete Lääne- ja Valget merd sõitvate laevade komandör. Aastail 1814-1818 sooritas ta oma teise ümbermaailmareisi ekspeditsiooni juhina. Kolmanda ümbermaailmareisi tegi ta 1823-1826. Reiside materjalide põhjal kirjutas ta kaks raamatut, mis ilmusid 1821-1828. 1830.aastal läks ta kapteni aukraadis tervislikel põhjustel erru ja asus elama oma mõisa Kose kihelkonnas. 1845 ta tervislik seisund halvenes ja Otto von Kotzebue suri 3.veebruaril 1846 Tallinnas, tema põrm viidi pastor Höschelmanni abil Kosele ja ta maeti 12.aprillil kirikaeda.

Üldinfo

Otto von Kotzebue õppis aastail 1796-1803 Peterburi Kadetikorpuses ning osales juba kadetina aastail 1803-1806 Adam Johann von Krusensterni ümbermaailmareisil. Too soovitas teda juhtima teaduslike eesmärkidega ümbermaailmareisi prikiga RJURIK aastail 1815-1818, selle reisi ajal avastati Tuamotu ja Marshalli saarestikus hulk uusi saari ning Rataki ja Raliki saarteahelikud. Ta püüdis läbida ka Loodeväila.
Aastail 1819-1822 teenis Otto von Kotzebue Tallinnas laevastikus ning osales põhja- ja lõunapooluse ekspeditsioonide plaanide koostamises. Aastail 1823-1926 juhtis ta uut ümbermaailmareisi luubiga PREDPRIJATIJE ning avastas taas saari Tuamotu ja Samoa saarestikus. See ekspeditsioon pani aluse Vaikse ookeani okeanograafia uurimisele. Mõlemas Otto von Kotzebue ümbermaailmareisis osalesid loodusuurijatena Eestist J. F. Eschscholtz, Heinrich Lenz ja E. R. Hofmann.
Aastail 1827-1830 teenis Otto von Kotzebue Tallinnas liinilaeva PEETER I ja 23. mereväeekipaaži komandörina, 1829. aastal sai ta I järgu kapteniks. Läks 1830. aastal tervislikel põhjustel erru ja elas Harjumaal Triigi mõisas. Kotzebue nime kannab Alaska rannikul tema avastatud laht. Ta hauasammas on Harjumaal Kosel.
• Eesti Entsüklopeedia, 14. kd, lk 181
• DbBL, 410-411
• V. Kaavere. Otto Kotzebue reisid. Eesti Loodus 1966, nr 6, lk 328-333
• V. Passetski. Eestist pärit Arktika-uurijad. Tallinn, 1970, lk 54-77
• Mereleksikon, lk 176
• Eesti teadlaste biograafiline leksikon, 2. kd, lk 87

Üldinfo

Otto von Kotzebue (1787-1846) oli baltisakslasest maadeavastaja, kes töötas Venemaa mereväe teenistuses. Kuulsa näitekirjaniku August von Kotzebue poeg sündis Revalis (praegune Tallinn), mis tol ajal kuulus Vene impeeriumi koosseisu. Suurema osa oma elust elas Otto von Kotzebue Kõue mõisas, kus on säilinud palju tema isiklikke asju, sealhulgas maakaardid, päevikud ja illustratsioonid. Oma kõige tuntumal ekspeditsioonil 1815. aastal avastas Kotzebue Rumjantsevi ja Krusensterni (tänapäeval Tikehau) korallsaared ning Rjuriku saarteaheliku, ning kogus väärtuslikku botaanilist ja etnograafilist informatsiooni.
Otto von Kotzebue elu oli värvikas. Pärast õpinguid Peterburi Kadetikorpuses võttis ta 1803-1806 osa Adam Johann von Krusensterni merereisist. Ülendatuna leitnandiks määrati Kotzebue juhtima prikil “Rjurik” toimunud ekspeditsiooni, mida rahastas riigikantsler krahv Nikolai Rumjantsev. Purjelaev, mille meeskonnas oli üksnes 27 meest, teiste hulgas looduseuurijad Johann Friedrich von Eschscholtz ja Adelbert von Chamisso ning kunstnik Louis Choris, asus Kotzebue juhtimisel teele 30. juulil 1815, et leida pääs läbi Põhja-Jäämere ja uurida Okeaania vähem tuntud piirkondi. Hoorni neemest möödumisel avastas ta Rumjantsevi ja Krusensterni (tänapäeval Tikehau) korallsaared ning Rjuriku saarteaheliku, seejärel suunduti Kamtšatkale ning juuli keskpaiku keerati nina põhja poole, seilates piki Põhja-Ameerika looderannikut, kus kaugel Tšuktši meres avastati ja nimetati Kotzebue laht ja Krusensterni neem. Aasia riikide rannikuvete kaudu seilati tagasi lõuna suunas ning peatuti kolm nädalat Hawaii ja Marshalli saarestikes, kus 1817. aasta 1. jaanuaril avastati Mejit saar, millele von Kotzebue andis nimeks Uue Aasta saar. Esialgu jätkati pärast seilamist Vaikses ookeanis taas teekonda põhja poole, kuid tõsine haigus sundis von Kotzebued Euroopasse naasma. Neeva jõe suudmesse jõuti 3. augustil 1818, kaasas suur kollektsioon seni tundmatuid taimi ja suur hulk uut etnoloogilist teavet.
1823. aastal, mil Kotzebuest oli saanud kapten, usaldati talle ekspeditsioon kahe sõjalaevaga, mille peamine eesmärk oli abivägede viimine Kamtšatkale. Ent luubi “Predprijatie” pardal olid teiste hulgas kaasas teadlased, kes kogusid väga väärtuslikku geograafilist, etnograafilist ja loodusloolist teavet ning materjale. Ekspeditsioonil külastati Hoorni neemest möödumisel ka Rataki ja Seltsisaari. Petropavlovskisse jõuti 1824. aasta juulis. Piki rannikut seilates tehti täpsemalt kindlaks mitu geograafilist asukohta, külastati Samoa saarestikku ja tehti uusi avastusi. Tagasitee kulges mööda Mariaani, Filipiini, Uus-Kaledoonia ja Hawaii saarestikust ning tagasi Kroonlinna jõuti 10. juulil 1826.
Otto von Kotzebue sulest on ilmunud kaks saksakeelset jutustust: “Entdeckungs-Reise in die Süd-See und nach der Berings-Strasse zur Erforschung einer nordöstllichen Durchfahrt in de Jahren 1815, 1816, 1817 und 1818” (3 köidet, 1821) ja “Neue Reise um die Welt in den Jahren 1823, 24, 25 und 26″ (1830). Neist viimane on 1978. aastal ilmunud ka eesti keeles nime all “Reis ümber maailma aastail 1823–1826”.
Otto von Kotzebue suri Revalis 1846. aastal ja maeti Kose kirikuaeda. Oma elu viimased 14 aastat elas ta Kõue mõisas.
Otto von Kotzebue jättis endast märkimisväärse pärandi. Kotzebue järgi on nimetatud tema avastatud Tšuktši mere laht Alaska looderannikul ja linn sama lahe ääres Alaskal. Filipiinidel elav liblikas Pachliopta kotzebuea ning Põhja-Ameerikas kasvav Kotzebue ädalalill (Parnassia kotzebuei) on samuti tema järgi oma nimed saanud. Tallinnas Põhja-Tallinnas Kalamaja asumis paiknev Kotzebue tänav on oma nime saanud tema saavutuste auks.
Kotzebue pere vapil on kujutatud kalifornia läänemagunat ehk kuldmooni (ladina keeles Eschcholzia californica), millele andis nime Otto von Kotzebuega ekspeditsioonil viibinud looduseuurija Adelbert von Chamisso, avaldades seeläbi austust oma sõbrale Johann Firedrich Eschscholtz’ile, kes osales samal ekspeditsioonil noore arsti ja botaanikuna. Vapil on seda looduses valgest tumepunaseni esinevat lille kujutatud sinisena.
Allikas: https://kau.ee/the-history/