Close help

Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Maarjamäe suvemõisa loss, 1874. a.
Mälestise registri number 8521
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Mälestise liik ehitismälestis
Arvel 04.11.1999
Registreeritud 04.11.1999
X-koordinaat 545951.54
Y-koordinaat 6590798.78
Mälestise vana number 23k
Ava kaardil

Paikvaatlused(6)

Seisund: rahuldav

Paikvaatluse kuupäev: 03.03.23

Menetleja: Restaureerimisnõunik, Dan Lukas

Märksõna(11)

Ehitised, Kompleksid, Mõisakompleks, Elamu, Peahoone, Ehitiste liigid, Elamu, Mõisaelamu, Peahoone, Ehitusperioodid, 1841-1917.

Mälestise tunnus


Ajastule iseloomulik, silmapaistva historitsistliku arhitektuuriga suvemõis.

Sisestatud: 11.09.2018.

Kirjeldus


Endise suhkruvabriku varemetele rajati 19. sajandi II pooles historitsistlik paekivist suvemõisa loss. Lossi ees asub uhke endisesse mereranda viinud trepistik-terrass, krundi peaväravat kaunistasid vasksed kotkad. Hoone põhjakülje läänenurka on paigutatud pseudogooti vormidega paekivist neljakorruseline torn. Torni kujundavad hambulised laskeavad ja teised neogooti detailid. Torni lääneküljel asub raidkiviportaal. Hoone põhimahus esifassaadi ilmestab astmeline viil, fassaade ilmestavad erinevad krohvitud seinapinnad koos ehisdetailidega.

Sisestatud: 11.09.2018.

Ajalugu


Tallinna linnalähedaste suvemõisate algeid on nähtud juba keskajal väljaspool linnamüüri. 17. sajandil, uute muldkindlustuste ja vallikraavide rajamisega, anti rekvireeritud kruntide asemele kahjutasuks linnasarase maa-alasid muuhulgas Lasnamäe all. Linnast väljuvate maanteede äärde tekkinud suvemõisad moodustasid suurte mõisatega võrreldes vaid miniatuurseid ansambleid, nagu kajastub nende nimetusteski – mõisake (Höfchen). Tegemist ei olnud põllumajandusega tegelevate majanditega, vaid ainult suve veetmiseks mõeldud mõisakeskustega, kergete puitehitistega iluaia veekogude ja kalatiikidega. Toona nimetati mõisaid omaniku perekonnanime järgi.
Põhjasõja päevil, 18. sajandi algupoolel, linna piiramisel vene vägede poolt, põletati eeslinnas asekuberneri Dietrich Fr. Patkuli korraldusel hulk maju. Suvemõisate areng katkes. Oma osa selles oli ka Peeter I ukaasil, mis keelas kogu Vene riigis (v.a. Peterburis) kivimajade ehitamise. Alles 18. sajandi keskel hakati suvemõisu taastama. Ilmselt tsaari eeskujul, kes laskis rajada Kadrioru lossi ja pargiansambli, järgnesid ka kohapealsed võimukandjad ning jõukamad linnakodanikud ja hakkasid endale ehitama suuremaid ja stiilsemaid suvemõisu uhkete parkidega.
17./18. sajandi vahetusel võis Tallinna lähistel loetleda üle 40 suvemõisa. Iga vähegi looduslikult huvitavam motiiv, nõlvak, allikas, jõekallas jms kujunes suvemõisa koha valikul teatavaks ajendiks. 18. sajandi lõpuperioodil kujunes tavaliseks perekonna- või eesnimega liidetud maastikule vihjavad nimelisandid nagu – mägi, -org, - rahu (-berg, -tal, -ruh). Küllap siingi oli eeskujuks Kadriorg (Jekaterinenthal- Catharienenthal). Eriti suur mood oli nimetada oma naise nimedest tuletatud nimed – „Catharienenthal“, „Louisenthal“, „Marienthal“, „Charlottenthal“ jne.
Peale peahoone – härrastemaja, kus asus kindlasti suur saal kaminaga – oli suvemõisaansamblis veel õu talli ja tõllakuuriga ning majahoidja elamuga, samuti väike õu elamuga ja kõrvalhoonetega aednikule.
19. sajandil rajati mitmetesse suvemõisatesse tööstusettevõtteid (Charlottenthal, Löwenruh, Clementinenthal, Strietberg (Maarjamägi)).
Strietberg – suhkruvabriku periood
Maarjamäe (Marienberg) suvemõisa, varasema nimega Streitberg (ka Strietberg, Striekberg), asutamise juured ulatuvad samuti 17. sajandi lõppaastaisse, mil Tallinna raad loovutas raehärra, Mustpeade vennaskonna liikmele Christian von Geldern´ile seal suure maa-ala. Geldern rajas oma krundile väikese „Streitbergi“ (s.o. Riiumägi, Lahingumägi) nime kandva suvamõisa. Kohanimi on ilmselt seoses Liivi sõja ajal 1558. a toimunud kokkupõrkega Mustpeade väesalkade ja vene sõjaväe vahel.
1689. a linnaplaanil on esimest korda kantud käsitletavale alale kaks maja. 18. sajandil vahetas kinnistu mitu korda omanikku.
18. sajandi algul Põhjasõja käigus ühendati Eesti tugevneva Vene riigiga. Sisetollide ja kohalike tollide kaotamisega 1782. a liideti Eesti- ja Liivimaa kubermangud Venemaa sisekubermangudega üheks tollialaks.
19. sajandi algul haaras Euroopat sõjaleek, mis lõi soodsad tingimused omamaa tööstuse tekkele. Suhkru kui igapäevase tarbekauba puudus andis teravalt tunda. 1811. a lubati neil , kes asutavad suhkruvabriku, iga puuda suhkru kohta põletada pang piiritust ja see vabalt müüa. Samuti tollita välja vedada põletatud viina, piiritust, likööri, kui need on valmistatud peedisuhkru jääkidest ja on kvaliteetsed. Vastukajad ei lasknud kaua oodata. Juba oktoobris teatasid I gildi kaupmehed D. Rodde ja John Gottlieb Clementz soovist asutada suhkruvabrik. Clementz ostis Maarjamäe krundi 1811. a augustis, ehitas sinna vabriku peahoone ühes tarvilikkude ladude ja kontoriruumidega. Ehkki plaanimaterjali leida ei õnnestunud, on säilinud kirjeldused J. G. Clementzi valduse ja hoonete kohta 1823.a . Loetelus on hiljem hävinud/lammutatud hooned – vabriku peahoone (hilisema lossi peahoone ehitati ilmselt vabriku peahoone müüre ära kasutades peahoone asukohale), ühekorruselised kivist ait ja ait, kaks ühekorruselist elumaja tehase meistritele, puust ühekorruseline elumaja, basseini piirdeaed ja kiviplaatidest äravoolukanalid, plaatkividest piirdeaed kivisöe hoidmiseks, kaks suurt kuuri, kaks lahtist kuuri, tugev kuur tehase savi hoidmiseks, tugev lubjaahi, kivist kahekorruseline elumaja ja 1816. a ehitatud kivist kahekorruseline elumaja, kivist ühekorruseline majapidamishoone, kivist ühekorruseline sepikoda. Suhkruvabrik ühes kõrvalhoonetega võttis oma alla terve suure krundi.
Tänaseni on suhkruvabriku aegadest säilinud osaliselt kivimüüritisest piirdeaed ning järgmised hooned (vt osa C Joonised, koopia 1910.a maa-ala plaanist ja sellele S. Lindmaa-Pihlaku poolt kantud suhkruvabriku hoonetest): ühekorruseline kivist elumaja peameistrile, kivist kahekorruseline ehitis, kivist hobusetall, kivist ühekorruseline majapidamishoone, võlvitud jääkelder.
Kõiki eelpool loetletud hooneid piiras kiviplaatidest laotud aed pikkusega 253 sülda (540,42m), kõrgusega 2 sülda (4,28m), paksusega 2 jalga (0,60m).
Võrreldes eelpool nimetatud hoonete kirjeldusi olemasolevatega, võib täheldada, et enamus tänaseni säilinud hoonetest olid tookord juba olemas. Hävinud on puitehitised, paar kivist elumaja ja vesivarustuse süsteem. Oletust kinnitab ka säilinud hoonete fassaadilahendus. 19. sajandi I poolel – klassitsistliku arhitektuuri võiduperioodil – tegeleti agaralt tüüpfassaadide väljatöötamisega. Erinevate funktsioonidega hooned (tallid, aidad, elumajad jne) võtsid sageli sarnase arhitektuurse ilme ja suruti ühenäolisteks. Kivist kõrvalhoonete ehitamisel kasutati sageli tüüpfassaadi nr 69, mille fassaadi kujunduses aknad ja uksed olid paigutatud arkaadidenišši. Sama motiivi on kasutatud ka Maarjamäe tänavaäärsetel majadel. Kõik nimetatud hooned (v.a. peahoone) on lakoonilise sileda fassaadipinnaga, lihtsa karniisiga.
Esimese toodangu andis suhkruvabrik mais 1812. Ehkki peedisuhkru valmistamise mõte sai alguse kontinentaalblokaadist, kaotas vabriku käikulaskmise ajaks blokaad oma mõju ja jõu. Nii oletatakse, et küllap ei valmistatutki Maarjamäel peedisuhkrut, vaid ainult töödeldi ümber ehk rafineeriti mere kaudu sisseveetud pilliroosuhkrut. Toorsuhkur toodi tõenäoliselt Brasiiliast, Saksamaalt ja Inglismaalt.
1822. a tollistatuudiga määrati Tallinna sadam teise järgu sadamaks ja piirati oluliselt sisseveoõigusi. Neis tingimustes polnud Clementzi ettevõte enam suuteline konkureerima Peterburi ja Moskva turul. 1832. a müüs ta ettevõtte Peterburi I gildi kaupmehele Prokofius Ivanovits Ponomarevile. 1840. a ei ole suhkruvabrikut enam Tallinna vabrikute nimistus.
Strietbergil (tol ajal rahva seas ka Suhkrumäeks nimetatud) üüriti ruume suvitajatele. Maarjamäelt avanevale imeilusale vaatele pühendasid paljud vene kirjanikud luuletusi ja märkisid selle ära oma reisikirjades. Mõningatel andmetel asus 1820. aastatel Strietbergil vene kirjaniku ja ajaloolase Nikolai Karamzini salong, mida külastasid tuntud loomeinimesed. On arvatud, et salongis loeti esmakordselt ette Aleksander Puškini „Boriss Godunovi“ käsikiri.
1861. a asutas Chr. Rotermann endise suhkruvabriku hoonetesse tärklise- ja piiritusevabriku koos auruveskiga. Tehasehoone hävis 1869. a tulekahjus.
Marienberg – suvemõisa periood
1873. a ostis Strietbergi koos seal asuvate hoonetega krahv Anatoli Vladimirovitš Orlov-Davõdov. Kohe peale maa-ala ostmist ilmus „Reval Zeitungis“ kuulutus ruumide suveks üürileandmisest. Kohta nimetatakse siin juba, ilmselt abikaasa Maria auks, „Marienbergiks“, sulgudes märkus: „früher Strietberg“.
Krahv Orlov lasi ehitada peahoone. Viimane ehitati endise tehasehoone asukohale, ilmselt kasutades vanu müüre. Krundi peavärav kaunistati vasksete kotkastega, randa pääsemiseks ehitati ilmastikukindlatest rootsi tellistest kaunis trepistik-terrass, mis ulatus mereni. Praegune Pirita tee viidi mereranna kaudu läbi 1926.- 1928. aastatel, lõigates ära lossi ja trepistiku ühendus mererannaga.
Peahoone projekti autoriks oli Peterburi arhitekt professor Robert Andrejevitš Gödecke (Gödicke), ehitustööde teostajaks on märgitud kohalik arhitekt N. Tamm (Thamm?). Peahoone tuulelipp kannab aastanumbrit „1874“, mida võib tõenäoliselt lugeda hoone ehitusajaks. Toonase moe kohaselt on ka Maarjamäe loss ehitatud keskaegsete stiilide matkimise vaimus. Oskuslikult on hoone põhjakülje läänenurka püstitatud massiivsel pseudogooti (hilis-) vormidega 4-korruselisel tornil kasutatud kohalikku paekivi. Aknad, nagu kõik muud detailidki, on eklektilised ja imiteerivad hilisgootikat. Legendi kohaselt on lossi ehitamisel kasutatud Pirita kloostri tahutud kive – kasutati ju kloostri kivivaremeid sajandeid kivimurruna. Samas oli Maarjamäe kõrval linna kivimurd, kust oli ehitusmaterjali hankimine hoopis käepärasem.
Maarjamäe territooriumil oli hästi hooldatud inglise stiilis park, mille korrashoiu eest oli krahv palganud hoolitsema kärneri koos kahe abilisega. Peale nende elas Marienbergis aastaringselt ka valitseja, kelle elumaja vundament oli veel 1976. aastal territooriumi keskel säilinud.
A. A. Orlov-Davõdovi (esimese krahvi poja) ajal ei üüritud ruume enam suvitajatele, vaid krahv sõitis igal kevadel oma teenijaskonnaga Marienbergi. Teenijad elasid tänavaäärsetes majades.
Koht oli tollal Peterburi kõrgema seltskonna poolt hinnatud suvituskoht. Seal käisid mitmed „kõrged“ külalised, nende hulgas ka tsaariema Marja Fjodorovna. Külalistetoad asusid lossi põhja-idatiivas.
20.ndatel aastatel, kui krahv ise viibib Prantsusmaal, oli loss Hollandi konsuli käsutuses. 30.ndatel üüris Maarjamäe suvemõisa kodanik Johannes Valdt, kes asutas lossi ruumidesse I järgu hotell-restorani, mis kandis kõlavat nime „Riviera Palais“, mis oli avatud ööpäev läbi ja seda külastasid linna „rahamehed“.
Restorani perioodil suuri ümberehitusi ei tehtud, küll aga olevat hooletusse jäetud park. Tänavaäärsetesse majadesse said endale elukorterid restorani teenindav personal, lossi tornis elasid baaritüdrukud, lossi II korruse merepoolses küljes, endistes krahvinna- ja lastetubades elas restoranipidaja J. Valdti pere.
Lennukool ja nõukogude aeg – sõjaväeline ja ühisköögiga korterite periood
18. jaanuaril 1937. a ostis Eesti vabariik Marienbergi suvemõisa ja asutas sinna Lennukooli, mis alustas õppetööd 1. novembril 1937. a. Lennukool kui sõjaväeline asutus muutis tunduvalt koha ilmet, hooned said uued funktsioonid. Lennukoolina kasutusele võetud peahoonesse paigutati auditooriumid, raamatukogu, köök ja abiruumid, söögisaal, võimla (endine kaminasaal) ja pesuruum, lugemistuba ja aspirantide eluruumid, viimaste isiklike esemete hoiuruumid ja arhiiv, õppekomisjoni kantselei, raadiojaam, meteoroloogiajaam. Ümberehituste käigus lammutati lossi esiküljel asunud veranda ja rõdu ning muudeti oluliselt fassaadide ilmet.
Ait-köök kohandati ümber praktika klassideks. Mõni eluhoone lammutati, mõni jäi eluhoone funktsiooni, ühte majutati staap ja meeskond. Tall leidis kasutust garaaži ja klassiruumidena, kuur võeti kasutusele tallina. Aiamaja-ateljee kohandati tennisemajaks, selle juurde rajati võrk- ja korvpalli ning tenniseväljakud.
Kogu territoorium sai uue sümmeetrilise, sirgete kõnniteedega regulaarpargi ilme (vt osa C Joonised, koopia Lennukooli ümbruse korrastamise kavandist 1937.a).
Koht ise muutus suletud sõjaväelinnakeseks.
30.ndatel lõpul moodi läinud nimedele eestipärase kuju andmine tõi ka „Marienbergi“ asemele tänapäevasema „Maarjamäe“.
Mõnekümne 20. sajandi tormise aasta jooksul käisid siit läbi erinevate riikide armeede väeosad, osa hooneid kasutati sõja ajal vanglana (tall). Maarjamägi muutus korrastamata pargiga, lohakile jäetud hoonetega ja näotute parasiitmajadega maa-alaks. Nõukogude armee hakkas suvesaali kasutama klubina, kus peeti tantsuõhtuid ja näidati kino. Lossi ja mõningatesse kõrvalhoonetesse jäid ka pärast sõjaväe lahkumist elama sõjaväelaste, enamasti ohvitseride pered. Seetõttu ehitati lossi sisemus ümber ühisköökidega väikesteks korteriteks. 1950. a tehti pärast väeosa lahkumist suvesaalist suhkruladu. Laoruumina kasutas suvesaali ka lossi alumisel korrusel tegutsenud toidupood.
Kogu ala kasvas võssa ning jäi rääma. Vaid ühe hiilgehetkena võib mainida, et 1980. aastate alguses filmiti lossi juures stseene vene kultusfilmist „Baskerville`ide koer”.
Ajaloomuuseum Maarjamäel
Eesti NSV Ministrite Nõukogu 29. aprilli 1975. a määrusega nr 191 anti Maarjamäe suvemõisa hooned ENSV Riikliku Ajaloomuuseumile. Plaanis oli territoorium korrastada ja peahoones avada filiaalina Revolutsioonivõitude, Lahingukuulsuse ja Rahvaste Sõpruse Muuseum. Vahetult avamise eel muudeti see siiski Eesti NSV Ajaloo- ja Revolutsioonimuuseumiks. Koos kõrvalasuva Maarjamäe memoriaalkompleksiga pidi muuseum lülituma kavandatavasse Rahvaste Sõpruse parki, mis plaanide kohaselt ulatunuks lauluväljakust Maarjamäe memoriaalini.
Muuseumi filiaali avamiseks tehtud ettevalmistustööde käigus koostati ajalooline õiend, inventeeriti olemasolevad ehitised, amortiseerunud ehitised lammutati (vt osa C Joonised, koopia Pirita tee 56-76 Maarjamäe kapitaalremondi tehnilisest tööprojektist, 1978. a), koostati projektid säilitatavate hoonete restaureerimiseks ja ümberehituseks. Maarjamäe suvemõisa taastamisprojekti autorid on arhitekt Jüri Renter ja kunstiajaloolane Silvi Pihlak- Lindmaa. Sise- ja ekspositsioonikujunduse tegid kunstikombinaadi „Ars“ kunstnikud Helle Gans ja Malle Sasi.
Kuna hooned said hoopis uued funktsioonid, peeti restaureerimise kontseptsioonis iseenesestmõistetavalt tähtsamaks välisarhitektuuri säilitamist kui algsete siseplaneeringute täpset taastamist. Ettepaneku kohaselt säilitati kõik territooriumi kivihooned (peahoone koos kõrvalasunud ait-köögiga, jääkelder, loodefrondi 1-2 korruseline hoonestus, tall).
Lossi peahoonet laiendati juurdeehitusega klindi poole. Sinna rajati kinosaal ja mõned täiendavad näituseruumid. Endise suvesaali seintele telliti Evald Okase maalitu pannoo „Rahvaste sõprus“ (tempera, 1987) rahvaste sõpruse ja sotsialismi saavutuste teemadel.
Pingeid tekitas kõrvale rajatav Sõpruse park oma suurejooneliste geomeetriliste ja suurlinlike pargikujundusvõtetega. Mistõttu vaieldi nii selle üle, kas palkidest aiamajakese võiks tõsta muuseumi territooriumile ringi ja kas tall tuleks lammutada või mitte, et viimane ei segaks suurejoonelist Sõpruse pargi ideed ja vaateid pargile.
Suvemõisa esimene järk taastati Poola firma PKZ Wroclavi osakonna restaureerijate poolt aastatel 1983-87. Esimene püsinäitus avati 1987. aastal.
Tänasel päeval asub Maarjamäel Eesti Ajaloomuuseumi filiaal. Kõrvalhooned on kasutusel administratsiooni ja teadurite ruumidena ning hoidlatena.

Sisestatud: 26.03.2013.

Meedia


(2005) Robert Nerman "Kadroru kuldajastu kohvikud ja restoranid", http://www.postimees.ee/301205/esileht/siseuudised/tallinn/187418.php. Postimees 30.12.
(2014) Vaata, millise uue näo saab Maarjamäe loss! http://tallinncity.postimees.ee/2991741/vaata-millise-uue-nao-saab-maarjamae-loss. Postimees: TallinnCity 14.11.
(2014) Veronika Valk "Rekonstrueeritakse Maarjamäe loss". http://www.sirp.ee/s1-artiklid/arhitektuur/rekonstrueeritakse-maarjamae-loss/ Sirp 21.11.
(2017) Linda-Riin Võeras. FOTOD: Ajaloomuuseum alustas massiivse Evald Okase pannoo restaureerimist! Forte. Delfi. 22.03. http://forte.delfi.ee/news/ajaloomuuseum/fotod-ajaloomuuseum-alustas-massiivse-evald-okase-pannoo-restaureerimist?id=77629964

Sisestatud: 27.01.2006.