Mälestise tunnus

Kuulub endise Vene-Balti laevatehase võrdlemisi terviklikuna säilinud hoonekompleksi. Antud hoonekogum on ilmekas näide sajandi alguse töölisasulate planeerimise printsiipidest. Üksikobjektina on hoone väärtuslik oma pea terviklikult säilinud algse mahulahenduse ja dekoorielementide poolest.

Kirjeldus

Paekivisokli ja madala kelpkatusega kahekorruseline puithoone paikneb avaral krundil tänavajoonest tagasiastega, nii et tänava ja maja vahele jääb eesaed – sarnane printsiip oli levinud kogu teenistujate kvartali aedlinliku miljöö kujundamisel. Maja taga paiknes mereni ulatuv pargilaadne aed, kuhu erinevalt teistest analoogse funktsiooni ja ülesehitusega lähikonna hoonetest (nt. Kaluri tn. 3) oli suunatud ka maja esinduslikum külg ja peasissekäik, tagatrepikoda ja tagasihoidliku kujundusega tagafassaad jäid tänava poole. Selline hoone paigutamine krundile, n.ö. seljaga tänava suunas oli toonases Tallinnas, vähemalt suurte korteritega esinduselamute puhul, väga ebatavaline. Kunagine vaade majatagusest aiast Kopli lahele on tänaseks aga hilisemate ehitistega varjatud. Üldilme poolest antud hoone naaberhoonetega võrreldes palju ei erine – tegemist on vähe liigendatud kastja mahuga, fassaadi- ja plaanilahendus on rangelt telgsümmeetriline. Küll aga on tavalisest veidi suursugusem hoone fassaadidekoor – mere poole suunatud peafassaadi pilkupüüdvamaks elemendiks on keskset trepikoda flankeerivad kitsad astmelistele konsoolidele toetuvad rõdud, mida kaunistavad saledatest balustritest rõdupiire ning katusest pisut eenduva räästani ulatuvate postide dekoratiivne ülaosa. Vene-Balti asumi hoonete hulgas võib sarnast lahendust leida veel Kaluri tn. 3 ning Süsta tn. 5 elamul. Hoone mõlemal küljel esimese korruse tasandil paiknevad trapetsiaalse põhiplaaniga palkonilaadsed eendid, samuti eendub pisut elamu merepoolse külje rõdudega kaetud keskosa. Erineva kuju ja jaotusega aknaavad on esimese korruse ulatuses kaetavad tahveldatud aknaluukidega, millest suur osa on tänaseni ka säilinud. Laudvooderdist ilmestab sokli kohal perimetraalselt kulgev püstlaudadest vöö ning asumi peamine siduv dekoorielement – räästaalune siledatest laudadest paneelimotiiv. Hoone on tsentraalse põhiplaaniga, selle keskmes – nii tänava- kui merepoolsel küljel – on kaks vastakuti paiknevat trepikoda. Kortereid on kokku neli, igasse korterisse pääseb mõlemast – nii merepoolsest peatrepikojast kui tänavapoolsest „tagatrepikojast”. Hoone on suures osas kellerdatud. Ka trepikodade siseviimistlus on esinduslik. Seda ilmestavad tänaseni valdavalt säilinud kõrged kahepoolsed tahveluksed ning puidust trepibalustraadid, tänavapoolse trepikoja mademel võib näha originaalseid kojakappe. Ka eluruumid olid võrdlemisi esinduslikud, veel tänagi on vähemalt ühes korteris alles kogu asumis harulduseks muutunud juugendmotiividega laerosetid, mõned kahhelahjud jne.

Ajalugu

20. sajandi alguses haaras Euroopat enneolematu võidurelvastumise laine. Suurriikide vahelised pinged olid kasvanud sedavõrd suureks, et sõjalise konflikti puhkemine näis lausa paratamatuna. I Maailmasõjaks valmistuv Vene impeerium panustas eriti just laevastiku arendamisesse ja rajas seepärast Peterburgi ning Balti kubermangudesse suured laevaehitustehased. Tallinna asutati sõjalaevade ehitamiseks 3 suuremat tehast -- Bekkeri, Noblessneri ja Vene-Balti laevatehas. Kõik need asusid seni hõredalt asustatud Kopli poolsaarel ning ehitati lühikese ajaga välja võimsate kompleksidena, kuhu kuulusid lisaks hiiglaslikele tootmishoonetele ka tööliste ja ettevõtte juhtkonna elamud, koolid, kirikud, seltsimajad, politseijaoskonnad jm. Toona oli tavaline, et töölised ja ka asutuse või tootmisettevõtte ametnikud elasid võimalikult töökoha lähedal -- ajal, mil ühistransport ja sidevahendid polnud veel arenenud tänapäevase tasmeni, oli see lihtsalt kõige mugavam ja ratsionaalsem. Vene-Balti laevaehitustehas ja selle asula, mis Tallinna tehasekolooniatest kõige terviklikumalt suudeti valmis ehitada, ehitati Kopli poolsaare tippu. Päris poolsaare lõppu paigutati suletud tootmisterritoorium mitmesuguste tsehhide, slippide, dokkide ja ladudega, mida ülejäänud linnast eraldas tehase administratiivhoone imposantne ehitusmaht. Sellest linna poole rajati oma aja kohta väga eesrindliku planeeringuga asundus, kus rangelt tsoneerituna paiknesid elamualad töölistele, meistritele, tehase juhtkonnale ja neid teenindavad hooned -- haigla, saun, söökla, kauplus, seltsimaja, kool, kirik, politseijaoskond, postkontor, tuletõrjemaja, pesumaja jt. Tihedalt teineteise kõrvale lükitud tööliselamud ja lihtsamad meistritemajad paiknevad näoga tehase peahoone poole seistes paremal, kus maapind laskub avarate terrassidena mere äärde. See ala, mida hiljem hakati kutsuma Kopli liinide piirkonnaks, jagunes kolmeks nn. koloniiks, millest igaüks sisaldas algselt paarkümmend barakitaolist kasarmut. Kopli tänavast vasakule, põlispuudega pargi serva (mis kujutab endast jäänukit kunagisest Kopli hiietammikust) Süsta ja Ketta tänava äärde jäävad kõrgemate meistrite, ametnike ja inseneride majad, algselt valdavalt suurte 4-6 toaliste korteritega. Pargi taha, Kaluri tänava lõppu on paigutatud aga kõige suurejoonelisemad, tehase juhtkonnale mõeldud elamud. Vene-Balti tehase- ja elamukompleksi hooned projekteeriti valdavalt insener A. Dmitrijevi juhtimisel. Kaluri t. 7 on algselt ehitatud vanemteenistujate elamuks, millele viitab ka tema asukoht Vene-Balti asumi teenistujate kvartali mereäärsel krundil. Siia, põlispuudega pargi varju tänasele Kaluri tänavale püstitati asumi kõige elitaarsemad elamud. Kunagisest ühtsest hoonereast Kaluri tänava merepoolsel küljel on tänaseks suur osa aga hävinud.

Kaitsevööndi ulatus

krundi ulatuses