Close help

Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Ohvripuu Ohvritamm
Mälestise registri number 8900
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Mälestise liik arheoloogiamälestis, ajalooline looduslik pühapaik
Arvel 20.11.1997
Registreeritud 20.11.1997
X-koordinaat 418994.16
Y-koordinaat 6507891.21
Mälestise vana number 491
Ava kaardil
Tärkma tamm Autor D. Lukas Kuupäev 29.04.2006
Tärkma tamm Autor D. Lukas Kuupäev 29.04.2006 Tärkma tamm Autor D. Lukas Kuupäev 29.04.2006 Tärkma ohvritamm, vaade põhjast Autor Maarika Leis-Aste Kuupäev 18.07.2012 Autor M.Pakler Kuupäev 15.07.1981 Autor M.Pakler Kuupäev 15.07.1981 Ohvritamm Tärkma külas. Leisu ja Mänspäe kooli kogu. (HKM Fp 212 F 202, Hiiumaa Muuseumid SA)
Galerii(6)

Määrused ja käskkirjad(2)

"Kultuurimälestiseks tunnistamine" kultuuriministri 01.09.1997 määrus nr. 59, (RTL 1997, 169-171, 954) Kuupäev: 01.09.1997
Kultuurimälestiste nimetuste muutmine ja mälestise liigi lisamine, kultuuriministri 21.02.2022 käskkiri nr 36 (RT III, 23.02.2022, 3) Kuupäev: 21.02.2022

Paikvaatlused(5)

Seisund: rahuldav

Paikvaatluse kuupäev: 11.07.18

Menetleja: Hiiumaa nõunik, Karin Kirtsi

Märksõna(4)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Ohvripuu, Ohvritamm.

Kirjeldused(5)

Mälestise tunnus


Ajaloolisele looduslikule pühapaigale viitava kirjalikult fikseeritud rahvapärimusega seotud puu, selle asukoht maastikul. Teaduslikku informatsiooni ja kultuuriväärtusega asju sisaldav pinnasekiht puu ümbruses.

Sisestatud: 16.02.2011.

Kirjeldus


Ohvripuu on õõnsa tüvega umb. 8,5 m kõrgune ja umb. 5 m läbimõõduga puu. (1971. a.)

Sisestatud: 10.03.1998.

Asukoha kirjeldus


Emmaste (end.Tärkma) küla, Tamme talu, Emmaste küla teeristist 400 m kagus, sidejaoskonna juures.

Sisestatud: 20.11.1997.

Ajalugu


2 fotot 1981. a.-st; reg. kaart 1926. a.

Sisestatud: 10.03.1998.

Üldinfo


Hiied paiknevad maastikul väga erinevalt: silmapaistvatel looduslikel kohtadel, muinasaja lõpu asustusele lähedastes, kuid maastikuliselt tagasihoidlikes paikades või siis päris asustusest eemal üksildastes kohtades (nt soosaartel).
Hiiepuudeks olid tavaliselt tammed, pärnad, pihlakad, jalakad ja teised lehtpuud, okaspuudest sagedamini kadakad. Hiite vastu hakkas kirik tõsiselt võitlema 17. sajandil, mil paljud pühaks peetavad puudesalud maha raiuti. Seetõttu on tänaseni väga harva säilinud hiiesalusid, enamasti on alles üksikud pühad puud.
Hiite täpsem ajaline määratlemine on keeruline, sest enamasti puudub neis paigus tänapäevaste arheoloogiliste meetoditega uuritav kultuurkiht. Nende erilisus kultuuripärandis seisneb rikkalikus rahvapärimuses.

Sisestatud: 28.11.2014.