Close help

Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kivikalme
Mälestise registri number 9075
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Mälestise liik arheoloogiamälestis
Arvel 20.11.1997
Registreeritud 20.11.1997
X-koordinaat 671233.50
Y-koordinaat 6591939.76
Mälestise vana number 819
Ava kaardil
Pass 1 Kuupäev 01.09.1978
Pass 1 Kuupäev 01.09.1978 Pass 2 Pass 3 Pass 4 Kivikalme reg nr 9075, 9.09.2014. Foto: Ingmar Noorlaid Kivikalme reg nr 9075, 9.09.2014. Foto: Ingmar Noorlaid Kivikalme reg nr 9075, 9.09.2014. Foto: Ingmar Noorlaid
Galerii(7)

Määrused ja käskkirjad(1)

"Kultuurimälestiseks tunnistamine" kultuuriministri 01.09.1997 määrus nr. 59, (RTL 1997, 169-171, 954) Kuupäev: 01.09.1997

Paikvaatlused(4)

Seisund: hea

Paikvaatluse kuupäev: 09.09.14

Menetleja: Muinsuskaitseameti Tartumaa vaneminspektor, Ingmar Noorlaid

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kivikalme.

Kirjeldused(4)

Mälestise tunnus


Kivikalmele iseloomulik ehituskonstruktsioon, inimluud, teaduslikku informatsiooni sisaldav arheoloogiline kultuurkiht.

Sisestatud: 07.04.2015.

Kirjeldus


Asub kaheksast kivikalmest (reg. nr. 9075-9082) koosnevas kalmete grupis. Kalmed paiknevad "Hiiemäe" põhja-lõuna suunalise seljandiku lääne nõlval , kahel pool "Hiiemäe" põhjaotsalt lääne poole pöörduvat põlluvaheteed. Põhja, lõuna ja lääne pool paiknevad lagedad söötis põllud. Lääne ja põhja suunas maapind langeb.
Kivikalme on ida poolseim ning paikneb vahetult "Hiiemäe" serval, põlluvaheteest 5-6 m lõuna pool, kujutades endast suhteliselt kõrget põhja-lõuna suunas asetsevat piklikku kivivaret. Kalme pind on kamardumata, kuid tihedalt puid (pärnad, lepad, toomingad, pihlakad) ja võsa täis kasvanud.
Kalme läbimõõt on põhja-lõuna suunas ca 15 m ja ida-lääne suunas ca 11 m. Kalme kõrgus on 1-1,3 m.

Sisestatud: 15.12.2003.

Kaitsevööndi ulatus


Kaitsevöönd on fikseeritud plaanil.

Sisestatud: 16.12.2003.

Üldinfo


Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.

Sisestatud: 01.12.2014.