Mälestise tunnus

Rauatöötlusega seotud ehitiste ja rajatiste jäänused. Teaduslikku informatsiooni sisaldav arheoloogiline kultuurkiht.

Kaitsevööndi ulatus

Vastavalt Muinsuskaitseseaduse § 25 lg.3 moodustab kinnismälestise kaitsevööndi 50
meetri laiune maa-ala mälestise väliskontuurist või piirist arvates, kui mälestiseks
tunnistamise õigusaktis ei ole ette nähtud teisiti.

Üldinfo

Asulakohtadeks nimetatakse paiku, kus on kompaktselt säilinud otsesele elutegevusele viitav arheoloogiline kultuurkiht: ehitiste ja kollete jäänused, esemed, toidujäänused jne. Mõni asulakoht on kasutusel olnud lühiajaliselt, teine aastasadu. Kui kiviaja külad ja laagripaigad rajati peamiselt veekogude äärde, siis edaspidi on elukoha valik sõltunud karjakasvatuseks ja põlluharimiseks sobilikest maadest. Varase põlluharimise ajal otsiti üles kergesti haritavad maad, kuid need kurnati kiiresti ära, mistõttu jäid neis paigus asuladki lühiajaliseks. Varasel rauaajal valitud elupaigad on sageli paiknenud juba samal kohal praeguste küladega. Keskmisel rauaajal aga olid asulad sageli linnuste vahetus läheduses. Hilise rauaaja ja keskaja asustuspilt on olnud üsna sarnane. Suur maastiku ümberkorraldus ja paljude, sageli juba muinasajal rajatud külade likvideerimine jääb 18.–19. sajandisse, kui rajati suured mõisapõllud ja krunditi talud.

Varaseimad metallitööle viitavad paigad Eestis on pronksiaegsed kindlustatud asulad, kus tegeldi pronksivaluga. Esimesed rauast esemed Eesti territooriumilt pärinevad ajast 500–50 eKr, vanimad rauasulatuskohad on dateeritud 1. sajandist pKr. Ida- ja Kirde-Eestis ning Põhja-Saaremaal on teada mitmed rauatootmispaigad, kus soo- või järvemaagist sulatatud metalli kogus ulatub tonnidesse. Uuringute käigus on leitud maapealseid või mõnevõrra maasse süvendatud savist rajatisi, aga ka maasse süvendatud kividest laotud umbsete ahjude jäänuseid. Rauasulatuskohtadest leitakse šlakki, toorraua tükke, rauaräbu, õhutusdüüside katkeid jne.
Rauasulatusahje on leitud muistsete asulate äärealadelt ja kalmistute juurest. 12.–14. sajandi rauasulatuskohad on suurte soomassiivide vahel kõrgematel liivastel seljandikel ja/või paeklindi serval.