Mälestise tunnus

Teaduslikku informatsiooni sisaldav arheoloogiline kultuurkiht.

Kirjeldus

Analoogselt paljude teiste vooremaastikul asuvate nn nõlvaasulatega paikneb ka nii Eristvere muinasasula kultuurkiht, kui ka tänapäevane külahoonestus voore jalamil, kus kõrgemale jäävad põllu- ja madalamale rohu-karjamaad. Asulakoha tuumikalal on kultuurkiht märksa intensiivsem, sisaldades rohkesti kuumuses lagunenud kolde-kerisekive, kivipuru, söetükke, ka loomaluid ja keraamikat. Näib, et kohati on maa kündmisel sahatera tuleasemeid segi pööranud. Asulakoha keskosasse kaevatud ida-läänesuunaliste šurfide (10 m vahedega) reas ulatus kultuurikihi paksus kuni 40 cm maantee ääres ja kuni 60 cm-ni teest 80-110 m idapool. Osalt on siin kihti ka vooluvetega allapoole erodeerinud. 30-50 cm sügavuses esines söeviirge ja kolde-kerisekive. Näib, et asulakiht ei ulatu maanteest üle 100-120 m ida-kirde poole kaugemale, aiamaade idapiiril muutub kiht heledamaks, kohati turbaseks (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Asukoha kirjeldus

Asulakoht asub endise jaotuse järgi Tartumaal, Laiuse kihelkonnas. Asulakoht paikneb Tartu-Jõgeva-Aravete tee (nr 39) 43 ja 44 kilomeetri vahel, asudes maanteest vahetult ida pool, hoonestatud alal. Maastikuliselt on jälgitav maapinna sujuv langus ida-kirde suunas.

Ajalugu

Asulakoha võib esialgselt dateerida I aastatuhande lõpp - II aastatuhat. Eristvere küla talud asuvad küla muistse tuumiku alal tänapäevani. Eristvere asulakoha kultuurkiht on avastatud 21. oktoobril1983. a. A. Lavi ja A. M. Rõugu poolt. Passi koostaja arheoloog A. Lavi poolt on asulakihti uuritud 6. mail 1985. a ja koos Ajaloo Instituudi arheoloogia labori töötaja Elna Haibaga 1993. a sügisel (vt A. Lavi inspektsiooniaruannet Ajaloo Instituudis). Mälestisele on koostatud pass 1993. a (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Kaitsevööndi ulatus

Kinnismälestise kaitsevööndi moodustab 50 meetri laiune maa-ala mälestise väliskontuurist või piirist arvates.

Üldinfo

Asulakohtadeks nimetatakse paiku, kus on kompaktselt säilinud otsesele elutegevusele viitav arheoloogiline kultuurkiht: ehitiste ja kollete jäänused, esemed, toidujäänused jne. Mõni asulakoht on kasutusel olnud lühiajaliselt, teine jällegi aastasadu. Kui kiviaja külad ja laagripaigad rajati peamiselt veekogude äärde, siis edaspidi on elukoha valik sõltunud karjakasvatuseks ja põlluharimiseks sobilikest maadest. Varase põlluharimise ajal otsiti üles kergesti haritavad maad, kuid need kurnati kiiresti ära, mistõttu jäid neis paigus asuladki lühiajaliseks. Varasel rauaajal valitud elupaigad on sageli paiknenud juba samal kohal praeguste küladega. Keskmisel rauaajal aga olid asulad sageli linnuste vahetus läheduses. Hilise rauaaja ja keskaja asustuspilt on olnud üsna sarnane. Suur maastiku ümberkorraldus ja paljude, sageli juba muinasajal rajatud külade likvideerimine jääb 18.–19. sajandisse, kui rajati suured mõisapõllud ja krunditi talud.