Mälestise tunnus

Teaduslikku informatsiooni sisaldav arheoloogiline kultuurkiht.

Kirjeldus

Lusitvere asulakoha tuumiku kultuurkiht on põhiosas nähtav paisjärve ja kaalumaja vahele jääval alal, orundi lõunapoolsel, lõunast põhja suunas kaldjal alal, kusjuures intensiivsem kiht ulatub veepiirist kuni 60 m lõuna poole. Paisjärvest 65 m lõuna pool tehtud surfis ulatus kultuurkihi paksus 45 cm-ni, esines kuumust saanud paetükke. Veeru kõrgemal osal, kaalumajast 50 m põhja pool esines veel üsna tumedat kihti, paksusega vaid 30 cm. Samal joonel, Sulustvere teest 30 m idapool leiti kuumust saanud paetükkide vare. Orundi samalaadne veeruala ulatub ka Lustivere mõisapargi läänepiiriks olevast kiviaia põhjast keskmiselt 50 m idapoole. Üldiselt on seal aga muld siiski hele, võimalik on üksikute perifeersete kultuurkihilaikude esinemine. Sulustvere teest 10 m lääne pool tuli šurfist nähtavale veel 70 cm paksune mullakiht, kuna kaugemal ulatus mullakihi paksus vaid 30 cm-ni. Teest lääne pool, kraavist põhja pool, orundi põhjapoolsel veerul võib samuti esineda laiguti kultuurkihti. Seega asulakoha intensiivsema kultuurkihiga tuumikala asub Sulustvere tee ja mõisapargi vahel, paisjärvest kuni 60 m lõuna pool. Perifeerseid asulakihi laike võib ulatuda mõisapargi lääneossa, Sulustvere teest kuni 30 m lääne poole ja kraavist põhja poole, orundi lõunapoolsele veerule (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Asukoha kirjeldus

Asulakoht paikneb endise jaotuse järgi Viljandimaal, Põltsamaa kihelkonnas. Asulakoha tuumikala asub Lustivere mõisapargist vahetult lääne pool kuni Sulustvere-Lustivere teeni (nr 14171), kaalumaja ja paisjärve vahel.

Ajalugu

Seni kogutud vähesed pinnaleiud (paar kedranõukildu, rauaräbu, savitihendid) pärinevad II aastatuhandest. Siinsed vanemad kihid võivad ulatuda I aastatuhande II poolde. Seega asulakoha ülddateering on I aastatuhande II pool – 18.-19. sajand. Asulakoha kultuurkiht on avastatud harrastusarheoloog Oskar Raudmetsa poolt 30. mail 1988. a. Hiljem on muistist korduvalt arheoloogide poolt inspekteeritud ning saadud juhuleiud paiknevad Ajaloo Instituudis (vt A.Lavi aruanne Ajaloo Instituudis). Mälestisele on koostanud passi 2001.a oktoobris arheoloog A. Lavi (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Kaitsevööndi ulatus

Vaata lisa nr 1; Ühine kaitsevöönd on määratud arhitektuurimälestistele reg nr 24026-24037, ajaloomälestisele reg nr 5857 ja arheoloogiamälestisele reg nr 9347.

Üldinfo

Asulakohtadeks nimetatakse paiku, kus on kompaktselt säilinud otsesele elutegevusele viitav arheoloogiline kultuurkiht: ehitiste ja kollete jäänused, esemed, toidujäänused jne. Mõni asulakoht on kasutusel olnud lühiajaliselt, teine jällegi aastasadu. Kui kiviaja külad ja laagripaigad rajati peamiselt veekogude äärde, siis edaspidi on elukoha valik sõltunud karjakasvatuseks ja põlluharimiseks sobilikest maadest. Varase põlluharimise ajal otsiti üles kergesti haritavad maad, kuid need kurnati kiiresti ära, mistõttu jäid neis paigus asuladki lühiajaliseks. Varasel rauaajal valitud elupaigad on sageli paiknenud juba samal kohal praeguste küladega. Keskmisel rauaajal aga olid asulad sageli linnuste vahetus läheduses. Hilise rauaaja ja keskaja asustuspilt on olnud üsna sarnane. Suur maastiku ümberkorraldus ja paljude, sageli juba muinasajal rajatud külade likvideerimine jääb 18.–19. sajandisse, kui rajati suured mõisapõllud ja krunditi talud.