Mälestise tunnus

Rahvapärimusteade. Teaduslikku informatsiooni sisaldav arheoloogiline kultuurkiht.

Kirjeldus

Tegemist on ligikaudu 50 m pikkuse ja 20 m laiuse kirde-edela suunalise liivaseljandikuga. Seljandiku kirdeots on järsem ja tõuseb suhteliselt kõrgemale, edelapoolne ots kulgeb rohkem libamisi. Seljandiku kõrgus on kuni 3 m. Seljandikule on kasvanud puid ja teda ümbritseb tihe soine mets. Seljandikul on kirdeotsas umbes 10 m kaugusel pikisuunaline 4x22,5 m suurune auk, mille sügavus on 1 m (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Asukoha kirjeldus

Pelgupaik paikneb endise jaotuse järgi Viljandimaal, Põltsamaa kihelkonnas. Pelgupaik asub Põltsamaa metskonna 25 kvartalil, metsas. Pelgupaigast ida poole jääb arheoloogiamälestis Ohvrikivi reg nr 9348.

Ajalugu

Tegemist on arvatavasti II aastatuhande pelgupaigaga. Muistist on kirjeldanud J. Jung (Muinasaja teadus eestlaste maal, II kd, lk 201) J. Jung mainib „Rahakirstumäge“ pelgupaigana ja seletab mäe nimetust sellega, et sinna olevat kirstu sees raha maetud, mis inimesed vaenlase eest põgenedes pelgupaika kaas võtsid. Samuti nähtavat mäel mõnikord öisel ajal tuld, mille ääres mees istuvat ja raha lugevat. Muistist on kirjeldanud ka H. Alliku ja E. Markuse Põltsamaa kihelkonna kirjelduses,1923. a, lk 48 (käsikiri Ajaloo Instituudis). „Rahakirstumäe“ ja juuresoleva Ohvrikivi (reg nr 9348) kohta käivad muistendid on ära toodud ka M. J. Eisenil (M.J. Eisen, Esivanemate varandus, Tallinn 1958, lk 127.). Mälestisele on koostanud passi 1974. a oktoobris arheoloog K. Jaanits (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Kaitsevööndi ulatus

Kinnismälestise kaitsevööndi moodustab 50 meetri laiune maa-ala mälestise väliskontuurist või piirist arvates.

Üldinfo

Ajutiselt, sageli ohu korral, on inimesed kasutanud elamiseks pelgupaiku, kuhu üldiselt pole kaitserajatisi tehtud. Pelgupaigad olid looduslikult hästi varjatud, enamasti soo- ja rabasaared. Rahvasuus on neile antud mitmesuguseid nimesid (Kukelinn, Luusaar, Lõimemägi jne). Pelgupaiku pole arheoloogiliselt jõutud veel kuigi palju uurida. Seoses väga episoodilise kasutusega on sellistele mälestistele iseloomulik väga nõrk kultuurkiht ja esemeleidude vähesus, mistõttu nende ajaline määratlemine on raske.