Mälestise tunnus

Teaduslikku informatsiooni sisaldav arheoloogiline kultuurkiht.

Kirjeldus

Väikesest lagendikust kagus asub kaks ligikaudu 50-60 cm sügavust auku, üks umbes 2 m, teine umbes 1,5 x 3 m läbimõõduga. Rauasulatuskoht on nähtavasti paiknenud seljandiku lõuna-poolsel alal ja selle läänenõlval. Kogu nimetatud seljandiku osal esineb maapinnal rohkesti šlakki. Seljandiku 1õunapoolsest osast läänes on hästi vesine ja mäda, silmatorkavalt roostene nõgu (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Asukoha kirjeldus

Rauasulatuskoht paikneb endise jaotuse järgi Tartumaal Maarja-Magdaleena kihelkonnas. Rauasulatuskoht asub metsaga kaetud maastikul, 40-60 m laiusel loode-kagu suunalisel liivaseljandikul.

Ajalugu

Muistise tõenäoline dateering on I aastatuhat. Leiukohast tõi Ajaloo Instituudi teateid tolleaegse TPedI üliõpilane Mart Arold 13. märtsil 1973.a. 20. juunil samal aastai käisid koha peal arheoloogid V. Lõugas ja A.-M, Rõuk (V. Lõugas, Rauasulatuskoht Tintimurru külas. Aruanne Ajaloo Instituudis). Rauasulatuskohta uuriti 1985. a arheoloog J. Peetsi juhatusel. Mälestisele on koostanud passi 1977. a oktoobris- 1978. a aprillis arheoloog K. Jaanits (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Kaitsevööndi ulatus

Kinnismälestise kaitsevööndi moodustab 50 meetri laiune maa-ala mälestise väliskontuurist või piirist arvates (MukS § 25 lg 3).

Üldinfo

Varaseimad metallitööle viitavad paigad Eestis on pronksiaegsed kindlustatud asulad, kus tegeldi pronksivaluga. Esimesed rauast esemed Eesti territooriumilt pärinevad ajast 500–50 eKr, vanimad rauasulatuskohad on dateeritud 1. sajandist pKr. Ida- ja Kirde-Eestis ning Põhja-Saaremaal on teada mitmed rauatootmispaigad, kus soo- või järvemaagist sulatatud metalli kogus ulatub tonnidesse. Uuringute käigus on leitud maapealseid või mõnevõrra maasse süvendatud savist rajatisi, aga ka maasse süvendatud kividest laotud umbsete ahjude jäänuseid. Rauasulatuskohtadest leitakse šlakki, toorraua tükke, rauaräbu, õhutusdüüside katkeid jne.
Rauasulatusahje on leitud muistsete asulate äärealadelt ja kalmistute juurest. 12.–14. sajandi rauasulatuskohad on suurte soomassiivide vahel kõrgematel liivastel seljandikel ja/või paeklindi serval.