Mälestise tunnus

Matmispaigale iseloomulikud kalmerajatised, inimluud, teaduslikku informatsiooni sisaldav arheoloogiline kultuurkiht.

Kirjeldus

Tegemist on kolmnurkse, enamvähem kogu ulatuses murukamaraga kaetud alaga. Kalmistu ligikaudsed mõõtmed on ida- lääne suunas 40 m, põhja-lõuna suunas 15 m. Loodenurgas on ligikaudu 7 m läbimõõduga kokkulükatud kividest hunnik. Kolmnurkse ala idapoolne umbes 25 m pikkune osa on läänepoolsest mõnevõrra kõrgem (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Asukoha kirjeldus

Kalmistu paikneb endise jaotuse järgi Tartumaal, Torma kihelkonnas. Kalmistu asub Vaiatu külas Jõgeva-Mustvee teest (nr 36) põhja pool. Kalmistust loode suunas jääb arheoloogiamälestis Kivikalme reg 9434 ja kaugemale eelpoolmainitud maanteest lõuna poole arheoloogiamälestis Asulakoht reg 9436.

Ajalugu

Koimula küla kalmeid on mainitud J. Jungi käsikirjas (käsikiri Ajaloo Instituudis). Lähem kirjeldus on antud 1921.a Torma kihelkonna, kirjelduses, lk, 8-10 (käsikiri Ajaloo Instituudis). Sel ajal oli tegemist põllul asuva veidi kõrgema kühmuga (mõõtmed ca 8x8 m), mille ligikaudu 60 cm kõrgune kaguosa oli kitsa ribana kündmata. Küntud osa kõrgus oli kihelkonnakirjelduse andmeil 20-30 cm kõrgune. Kihelkonnakirjelduses nimetatakse kalmet kivikalmeks. 1957.a. septembris kaevati kalme läbi seoses Jõgeva-Mustvee maantee rekonstrueerimisega (vt. E. Tõnisson, Aruanne arheoloogilistest kaevamistest Mustvee rajoonis, Lullikatku k/n., kolhoosis "Suur Oktoober" (end. Torma khk., Koimula küla), septembris 1957.a. Käsikiri Ajaloo Instituudis). Selgus, et kalmele tolleks ajaks oli peale veetud põllukivide all mitte kivikalme, vaid maaalune kalmistu. Välja kaevati üks luustik (peaga lääne suunas) Luustiku juurest leiti kaks raudpannalt ja üks kiilapinnaline savinõukild. Killapinnalise keraamika järgi otsustades võiks matus pärineda I aastatuhandest. Kalmel asuva kivivare alt leiti samuti savinõukilde ja mõningaid muid esemekatkendeid (tiiglikatkend, šlakitükk). Leiud säiluvad Ajaloo Instituudis. Pärast maantee õgvendamist jäi kalme kahe maantee vahele. Läbi kaevatud ala ümbruses vöiks leiduda veel teisi matuseid. Mälestisele on koostanud passi 1975.a. novembris arheoloog K.Jaanits (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Kaitsevööndi ulatus

Kuna mälestiseks tunnistamise õigusaktis pole kaitsevööndit määratud on kaitsevööndi laiuseks 50m laiune maa-ala mälestise piirist arvates.

Üldinfo

Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Ainult külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis sageli kuni 18. sajandini, paiknevad ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).