Mälestise tunnus

Kivikalmele iseloomulik ehituskonstruktsioon, inimluud, teaduslikku informatsiooni sisaldav arheoloogiline kultuurkiht.

Kirjeldus

Kalme näol on tegemist ida-lääne suunalise piklik-nelinurkse sööditükiga, mille otsad on kirde-edela suunaliselt viltu küntud. Sööditüki pikkus on 30 m ja laius 20 m. Sööditüki idaosa, eriti kirdenurk, aga ka põhjaserv on muust osast tunduvalt madalamad. Sööditüki lääne- ja lõunaosas joonistub, mitte küll päris selgelt, välja piklik enam-vähem ida-lääne suunaline (väikese kallakuga loode-kagu suunas) kõrgem ala järgnevate mõõtmetega: pikkus 15 m, laius 12 m, kõrgus 50 cm, mis tõenäoliselt ongi kalme (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Asukoha kirjeldus

Kivikalme paikneb endise jaotuse järgi Tartumaal, Torma kihelkonnas. Kivikalme asub Koimula külas, Jõgeva-Mustvee teest (nr 36) põhja pool, külavahetee ääres, loode-kagu suunalise seljandiku harjal. Kivikalmest põhja poole, üle maantee jäävad arheoloogiamälestised Asulakoht reg nr 9432 ja kultusekivid reg nr 9456 ja 9457; edelasse jäävad arheoloogiamälestised Kalmistu reg nr 9433 ja kivikalme reg nr 9434.

Ajalugu

Tõenäoliselt on tegemist I aastatuhande I poole-II aastatuhande alguse kivikalmega. H. Moora 1921.a Torma kihelkonna kirjelduses lk 33 (käsikiri Ajaloo Instituudis) andmeil olevat rahva seas levinud arvamus, nagu olevat põhja pool Jõgeva-Mustvee maanteed arvatavasti kõneall oleval seljandikul asunud muistne Soomeli linnus. Kalmet on mainitud koduuurija K. Õunapuu (käsikirjad Ajaloo Instituudis). Ka kohalikud elanikud räägivad kõnesolevast kohast, kui kalmest. Asukohalt ja välimuselt sobib kõneall olev vare kalmeks täiesti. Proovišurfe ei olnud võimalik teha pealeveetud kivide pärast (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Kaitsevööndi ulatus

Kinnismälestise kaitsevööndi moodustab 50 meetri laiune maa-ala mälestise väliskontuurist või piirist arvates (MukS § 25 lg 3).

Üldinfo

Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.