Mälestise tunnus

Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Kirjeldus

Mälestis paikneb suhteliselt kõrgel, ida suunas madalduval maal. Põhjaosas on talumajapidamised. Talude ümbruses kasvab põlispuid. Lääneserv jääb lagedale põllumaale (heinamaa?). Kultuurkihi paksus on erinev, ulatudes kuni 0,5 meetrini.

Asukoha kirjeldus

Asub Kause küla tuumikus (20. sajandi algul olevat nimetatud Vananurmeks), peamiselt Vana-Draguni ja Pihelga talude õueaiamaade ning talude ümbruses. Põhjapiir kulgeb Jakopi talu kohalt, lõunapiir Vana-Draguni talust 80 m lõuna poolt, läänepiir NS suunalisest teest kümmekond meetrit lääne poolt, idapiir aga 80 m ida poolt. Nii on asula ala pikkus NS suunas ca 250-280 m ja laius 90-100 m.

Ajalugu

Mälestis on avastatud Mati Mandeli ja Saamo Heldemaa poolt 1987. aasta aprillis. Asula territooriumilt kogutud savinõukillud asuvad Ajalooinstituudi kogudes.
Asulakoht peaks olema dateeritav I kuni II aastatuhandesse.

Kaitsevööndi ulatus

Kaitsevööndi piirid on nähtavad maa-ameti kaardil.

Üldinfo

Asulakohtadeks nimetatakse paiku, kus on kompaktselt säilinud otsesele elutegevusele viitav arheoloogiline kultuurkiht: ehitiste ja kollete jäänused, esemed, toidujäänused jne. Mõni asulakoht on kasutusel olnud lühiajaliselt, teine aastasadu. Kui kiviaja külad ja laagripaigad rajati peamiselt veekogude äärde, siis edaspidi on elukoha valik sõltunud karjakasvatuseks ja põlluharimiseks sobilikest maadest. Varase põlluharimise ajal otsiti üles kergesti haritavad maad, kuid need kurnati kiiresti ära, mistõttu jäid neis paigus asuladki lühiajaliseks. Varasel rauaajal valitud elupaigad on sageli paiknenud juba samal kohal praeguste küladega. Keskmisel rauaajal aga olid asulad sageli linnuste vahetus läheduses. Hilise rauaaja ja keskaja asustuspilt on olnud üsna sarnane. Suur maastiku ümberkorraldus ja paljude, sageli juba muinasajal rajatud külade likvideerimine jääb 18.–19. sajandisse, kui rajati suured mõisapõllud ja krunditi talud.