Mälestise tunnus

Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Kirjeldus

Kalmistu asukohana on vanades kirjeldustes märgitud kohta ühest talust umbes 200 m ja teisest 150 m. Kuna talude vahemaa on ligi pool kilomeetrit, siis võis kalmistu ala pikkus olla umbes 100 m. Praegu on kalmistu kohal kruusaaukudega hävitatud seljakuosa pikkus piki teed 250 m, seega pidi vana kalmistu ase jääma otse keset praegust kruusaauku ja sellest ei pruugi olla enam midagi säilinud. 1931.a koostatud kirjelduse järgi pidi „Kalmetemägi“ olema kõrgem koht, kus oli kaks kruusaauku, millistest Matsi talu poolne oli värskem. Vana kruusaauk, kust olla luid leitud, oli tollal rohtunud ja kadakaid täis kasvanud. Vanemast kruusaaugust leitud luude täpsemat leiukohta ei mäletatud. 1972. a oli kalmistu kohal ulatuslik kruusaauk, mille sügavus keskeltläbi paar meetrit. Sellest põhja pool on sisse võetud SWW-NOO suunaline piklik siloauk ja teine NS suunaline auk kruusaaukude lääneservas.
Praegu on kogu alal kasvamas erinevad puud ja võsa.
Kalmistu kohaks on olnud madal mäeseljak, mis on alanud sadakond meetrit Matsi talust põhja pool. Mäe keskosa on nüüd täiesti ära veetud ja selle algsest kõrgusest ei saa praegu enam hästi ettekujutust. Praegu on seljaku kõige kõrgem osa vastu põlde kruusaaugust põhja pool. Kruusaaugu juurest langeb maapind nii ida kui lääne poole. Ida pool kruusaauku on kitsas põld ja selle taga mets. Praegu on seljak 3-4 m kõrge. Kruusaaugu servadest on näha, et kohati on huumusekihi paksus kuni 30 cm, enamasti aga paarkümmend cm.

Asukoha kirjeldus

Mälestis asub Arudevahe talu hoonetest sadakond meetrit lõuna pool, põhja-lõunasuunalise tee idaservas.

Ajalugu

Kalmistut on märgitud Jungi 1910. a ilmunud raamatus „Muinasajateadus eestlaste maalt“ III osa, lk 193: „Kalme Kaidu külas Wanapere talu põllu sees, kust kruusa kaevates rohkesti inimeseluid välja tulnud. Ka olla sealt litreid, sõrmuseid jne leitud, mis aga kõik kaduma läinud. Üldse tulevat seal igalt poolt surnuluid välja, kus iial kruusa võetavat“.
J. Tavasti koostatud Hanila kihelkonna muinasteaduslikus kirjelduses lk 8 on öeldud, et viimati leitud luid veel 1920-ndate aastate keskpaiku. Surnuil olla juures olnud emailitud helmed ja pronksist ketikatkeid, mis kaduma läinud (käsikiri Ajalooinstituudis).
Kalmistu kuulub arvatavasti muinasajajärgsesse aega, 11.-17. sajandisse.

Kaitsevööndi ulatus

Kaitsevööndi piirid on nähtavad maa-ameti kaardil.

Üldinfo

Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).