9814 Kivikalme
Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.
Mälestise nimi | Kivikalme |
---|---|
Mälestise registri number | 9814 |
Mälestise tüüp | Kinnismälestis |
Mälestise liik | arheoloogiamälestis |
Arvel | 01.12.1997 |
Registreeritud | 01.12.1997 |
X-koordinaat | 480148.00 |
Y-koordinaat | 6498758.92 |
Mälestise vana number | 2204 |
Ava kaardil |
Määrused ja käskkirjad(1)
Paikvaatlused(1)
Paikvaatluse kuupäev: 27.04.10
Menetleja: Läänemaa nõunik, Kalli Pets
|
Märksõna(1)
Arheoloogia, Matmispaigad, Kivikalme.
|
Kirjeldused(6)
Mälestise tunnus Inimluude ja arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. |
Kirjeldus Kalme 9814 „Kalme pank“ on kalmerühma kõige suurem rohtunud seljandik, mida tuntakse ka „Lubjaaugumäe“ nime all. See on umbes 70 m pikkune NNW suunaline kõrgem ala, mis on ka põlluharimise ajal olnud söödis ja mille keskele on rajatud lubjaahi, mis praeguseks varemetes. Söödiriba on 10-12 m lai. Idaserv on võrdlemisi madal, kuna seal on põllumaa tasane. Ainult kohati ulatub ta kolmveerand meetrini. Seevastu lääne poolt vaadatuna tundub seljandik olema üsna kõrge. Siin küljes alaneb põllumaa üsna kiiresti lääne suunas ja kaugemalt vaadatuna kerkib „Kalme pank“ üsna kõrgena (1,5-2 m) üle ümbritseva põllu. |
Asukoha kirjeldus Kalmed asuvad Risti-Virtsu maantee ja Saastna poole keerava tee ääres asuvatel endistel põllumaadel. Koht on kõrgem seljandik, mis alaneb ida, lääne ja lõuna suunas ning jätkub sama kõrgena vaid põhja poole. Põllulapid olid siin liigendatud kiviaedadega. Kalmed on paiknenud laiali mitmel põllulapil. |
Ajalugu Kivikalmed on avastatud Vello Lõugase poolt erineval ajal 1972. a suvel. Ridase külas mainitakse kivikalmeid juba J. Jungi koostatud „Muinasteadus eestlaste maalt“ III osa, 1910. a, lk 192, nr 6: „Kivikalmeid on Ridase külas kaks tükki“. 1920-ndail ja 30-ndail aastail üliõpilaste poolt tehtud kihelkondade muinasteaduslikes kirjeldustes ei mainita aga Ridase külas ühtki kalmet. 1970. a Kõmsi kaevamiste ajal jutustas 1884. a Ridase külas sündinud, kuid selleks ajaks sealt lahkunud Mari Luik, et Ridase külas peab olema mingi „Kalme pank“, kus võib olla matusekoht. Ta ei teadnud enam täpset kohta, kuid mälestas, et hiljem vist ehitati sellele „kalme pangale“ lubjapõletusahi. „Lubjaahjumäge“ teavad aga Ridase külas enamasti kõik, see ongi piklik kivine vare, mis praegu tähistatud numbriga 9814. Peale nende teadete saamist on proovikaevamistega kindlaks tehtud vähemalt 9 kivikalmet selles küla osas. Kalmetest on kõigist midagi leitud, va 9821, ja leiud on nimetatud iga kalme konkreetse kirjelduse juures. |
Kaitsevööndi ulatus Kaitse alla tuleb lugeda mitte üksnes vahetult konkreetse kalme ümber olev maa-ala, vaid kohu kalmerühma territoorium NS suunas ca 170 m ja OW suunas ca 120 m suuruse alana. See haarab siis ka vanade kiviaedade üldist konfiguratsiooni. |
Üldinfo Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem. |