Close help

Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kivikalme
Mälestise registri number 9814
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Mälestise liik arheoloogiamälestis
Arvel 01.12.1997
Registreeritud 01.12.1997
X-koordinaat 480148.00
Y-koordinaat 6498758.92
Mälestise vana number 2204
Ava kaardil

Paikvaatlused(1)

Seisund: hea

Paikvaatluse kuupäev: 27.04.10

Menetleja: Läänemaa nõunik, Kalli Pets

Märksõna(1)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kivikalme.

Mälestise tunnus


Inimluude ja arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 01.12.2010.

Kirjeldus


Kalme 9814 „Kalme pank“ on kalmerühma kõige suurem rohtunud seljandik, mida tuntakse ka „Lubjaaugumäe“ nime all. See on umbes 70 m pikkune NNW suunaline kõrgem ala, mis on ka põlluharimise ajal olnud söödis ja mille keskele on rajatud lubjaahi, mis praeguseks varemetes. Söödiriba on 10-12 m lai. Idaserv on võrdlemisi madal, kuna seal on põllumaa tasane. Ainult kohati ulatub ta kolmveerand meetrini. Seevastu lääne poolt vaadatuna tundub seljandik olema üsna kõrge. Siin küljes alaneb põllumaa üsna kiiresti lääne suunas ja kaugemalt vaadatuna kerkib „Kalme pank“ üsna kõrgena (1,5-2 m) üle ümbritseva põllu.
Kogu kalme on võrdlemisi tasane ja tugevasti kamardunud. Üksikasjalikumal vaatlusel paistab siiski silma, et lubjaahjust lõuna poole jääv osa on umbes 14 m ulatuses tasane kruusane söödimaa ning sellest veel lõuna poole juba üsna hiljuti kündmata jäänud põllumaa. Tundub, et siin ei ole kivikalmet olnud. Lubjaahju kohal pole midagi võimalik näha, kuid võib arvata, et lubjaahju ehitamiseks valiti kivine koht. Lubjaahjust ca 12 m põhja pool algab kõrgem kivine osa, kus on kahtlemata üks kivikalme ja otsustades risti üle seljandiku kulgevate kiviridade järgi, on siin võinud olla tarandkalme. Selle mõõdud on nii OW kui ka NS suunas üsna ühtlased- vastavalt 12 m ja 12 m. Selle kivise ala lääneserva tehtud prooviauk näitas, et kalme koosneb peamiselt raudkividest, mis ülemises kihis on väiksemad ja alumises üsna suured. Muld kivide vahel oli must. Prooviaugust leiti paar savinõukildu (AI 4596:2). Väliselt paistab kalme olevat üsna rikkumata.
Edasi põhja poole ulatus söödimaa veel 15 m, kuid see on tunduvalt madalam ja siin ei tundu kivikalmet olema. Selle otsa peale on veetud ka hiljem üsna palju suuri raudkive. Kaugemal on hargnenud siit põlluvahepeenar.
Kalme on üsna lage, ainult S-otsal kasvavad mõned lehtpuud ja kadakapõõsad, samuti ka N-otsal.

Sisestatud: 01.12.2010.

Asukoha kirjeldus


Kalmed asuvad Risti-Virtsu maantee ja Saastna poole keerava tee ääres asuvatel endistel põllumaadel. Koht on kõrgem seljandik, mis alaneb ida, lääne ja lõuna suunas ning jätkub sama kõrgena vaid põhja poole. Põllulapid olid siin liigendatud kiviaedadega. Kalmed on paiknenud laiali mitmel põllulapil.

Sisestatud: 01.12.2010.

Ajalugu


Kivikalmed on avastatud Vello Lõugase poolt erineval ajal 1972. a suvel. Ridase külas mainitakse kivikalmeid juba J. Jungi koostatud „Muinasteadus eestlaste maalt“ III osa, 1910. a, lk 192, nr 6: „Kivikalmeid on Ridase külas kaks tükki“. 1920-ndail ja 30-ndail aastail üliõpilaste poolt tehtud kihelkondade muinasteaduslikes kirjeldustes ei mainita aga Ridase külas ühtki kalmet. 1970. a Kõmsi kaevamiste ajal jutustas 1884. a Ridase külas sündinud, kuid selleks ajaks sealt lahkunud Mari Luik, et Ridase külas peab olema mingi „Kalme pank“, kus võib olla matusekoht. Ta ei teadnud enam täpset kohta, kuid mälestas, et hiljem vist ehitati sellele „kalme pangale“ lubjapõletusahi. „Lubjaahjumäge“ teavad aga Ridase külas enamasti kõik, see ongi piklik kivine vare, mis praegu tähistatud numbriga 9814. Peale nende teadete saamist on proovikaevamistega kindlaks tehtud vähemalt 9 kivikalmet selles küla osas. Kalmetest on kõigist midagi leitud, va 9821, ja leiud on nimetatud iga kalme konkreetse kirjelduse juures.
Kalmed pärinevad I aastatuhande I poolest, kuid neisse võib olla maetud ka hiljem (nt 9817).

Sisestatud: 01.12.2010.

Kaitsevööndi ulatus


Kaitse alla tuleb lugeda mitte üksnes vahetult konkreetse kalme ümber olev maa-ala, vaid kohu kalmerühma territoorium NS suunas ca 170 m ja OW suunas ca 120 m suuruse alana. See haarab siis ka vanade kiviaedade üldist konfiguratsiooni.

Kaitsevööndi piirid on nähtavad maa-ameti kaardil.

Sisestatud: 01.12.2010.

Üldinfo


Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.

Sisestatud: 08.01.2015.