Mälestise tunnus

Inimluude ja arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Kirjeldus

Kalme 9816 asub 9815-st 30 m loode pool, keset lagedat endist põllumaad. See on põhiplaanilt peaaegu ümmargune ja umbes 1,3 m kõrge küngas, mille läbimõõt on 9-10 m. Kalme on pealt tihedasti kamardunud ja servadest täis kasvanud kadakaid. Kalme keskosa on üsna lage ja tasane. Kalme servad on selged, kuid siin ja seal väljaulatuvad suured raudkivid, mis võivad olla kas kalmeservast välja küntud või siis siia hiljem vastu veeretatud, ei luba kalmekünka praegusi kontuure pidada päris algseiks.
Kalmesse tehtud kahest prooviaugust selgus, et kalme rajamiseks on kasutatud üsna suuri raudkive, millede peal on kiht väiksemaid. Muld kivide vahel on must. Eriti nõgine oli muld 1. prooviaugu kohal, mis sai tehtud kalme keskossa. Siin on mullas rohkesti põlenud kive ja kivipuru, mille hulgast leiti 4 savinõutükki ja üks mustaks põlenud luutükk (AI 4596:4),. Sellest proovišurfist paar meetrit ida poole tehtud august enam musta nõgist mulda nii palju eest ei leitud, samuti puudusid siin põlenud kivid ja kivipuru. Leidudest saadi paar savinõukildu, 7 mustaks põlenud luutükki ja paar põletamata luutükki (AI 4596:4-b).
Kalme lääneserva kõrval on veel väike kivivarenukk, mis on madala nõoga kelmest eraldatud. Kas see on kalme lõhutud osa või lihtsalt kivivare, see ei saanud selgeks. Kalme laius koos selle varega OW suunas 15 m. See varenukk on kaetud põõsastega.

Asukoha kirjeldus

Kalmed asuvad Risti-Virtsu maantee ja Saastna poole keerava tee ääres asuvatel endistel põllumaadel. Koht on kõrgem seljandik, mis alaneb ida, lääne ja lõuna suunas ning jätkub sama kõrgena vaid põhja poole. Põllulapid olid siin liigendatud kiviaedadega. Kalmed on paiknenud laiali mitmel põllulapil.

Ajalugu

Kivikalmed on avastatud Vello Lõugase poolt erineval ajal 1972. a suvel. Ridase külas mainitakse kivikalmeid juba J. Jungi koostatud „Muinasteadus eestlaste maalt“ III osa, 1910. a, lk 192, nr 6: „Kivikalmeid on Ridase külas kaks tükki“. 1920-ndail ja 30-ndail aastail üliõpilaste poolt tehtud kihelkondade muinasteaduslikes kirjeldustes ei mainita aga Ridase külas ühtki kalmet. 1970. a Kõmsi kaevamiste ajal jutustas 1884. a Ridase külas sündinud, kuid selleks ajaks sealt lahkunud Mari Luik, et Ridase külas peab olema mingi „Kalme pank“, kus võib olla matusekoht. Ta ei teadnud enam täpset kohta, kuid mälestas, et hiljem vist ehitati sellele „kalme pangale“ lubjapõletusahi. „Lubjaahjumäge“ teavad aga Ridase külas enamasti kõik, see ongi piklik kivine vare, mis praegu tähistatud numbriga 9814. Peale nende teadete saamist on proovikaevamistega kindlaks tehtud vähemalt 9 kivikalmet selles küla osas. Kalmetest on kõigist midagi leitud va 9821 ja leiud on nimetatud iga kalme konkreetse kirjelduse juures.
Kalmed pärinevad I aastatuhande I poolest, kuid neisse võib-olla maetud ka hiljem (nt 9817).

Kaitsevööndi ulatus

Kaitse alla tuleb lugeda mitte üksnes vahetult konkreetse kalme ümber olev maa-ala, vaid kohu kalmerühma territoorium NS suunas ca 170 m ja OW suunas ca 120 m suuruse alana. See haarab siis ka vanade kiviaedade üldist konfiguratsiooni.

Kaitsevööndi piirid on nähtavad maa-ameti kaardil.

Üldinfo

Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.