Mälestise tunnus

Inimluude ja arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Kirjeldus

Kalme 9818 asub kalmest 9817 12 m lõuna pool sama endise põllulapi lääneservas vastu kiviaeda. Kahe nimetatud kalme vahelisel alal on lagedal üks suur 1,5 m kõrgune raudkivi. Kalme liibub otse vastu kiviaeda, mis läheb läbi tema läänekülje alt. Kujutab endast tugevasti kamardunud küngast, mis põhiplaanilt on peaaegu ümmargune, ja mille läbimõõt NS suunas on 14 m, teistpidi 11 m. Kalme kontuur on praegu täpsemini raskesti tabatav ja seetõttu ei tarvitse need mõõdud kajastada kalme enda tõelisi mõõtmeid. Kalmevare kõrgus on 0,5 -0,7 m. Kalme on rajatud suurematest raudkividest, millede harjade vahel on veel kiht väiksemaid kive. Muld kalmes oli võrdlemisi must. Kalme keskossa rajatud prooviaugust leiti üks savinõukild (AI 4596:6). Muid leide ja luid kalmest ei saadud.

Asukoha kirjeldus

Kalmed asuvad Risti-Virtsu maantee ja Saastna poole keerava tee ääres asuvatel endistel põllumaadel. Koht on kõrgem seljandik, mis alaneb ida, lääne ja lõuna suunas ning jätkub sama kõrgena vaid põhja poole. Põllulapid olid siin liigendatud kiviaedadega. Kalmed on paiknenud laiali mitmel põllulapil.

Ajalugu

Kivikalmed on avastatud Vello Lõugase poolt erineval ajal 1972. a suvel. Ridase külas mainitakse kivikalmeid juba J. Jungi koostatud „Muinasteadus eestlaste maalt“ III osa, 1910. a, lk 192, nr 6: „Kivikalmeid on Ridase külas kaks tükki“. 1920-ndail ja 30-ndail aastail üliõpilaste poolt tehtud kihelkondade muinasteaduslikes kirjeldustes ei mainita aga Ridase külas ühtki kalmet. 1970. a Kõmsi kaevamiste ajal jutustas 1884. a Ridase külas sündinud, kuid selleks ajaks sealt lahkunud Mari Luik, et Ridase külas peab olema mingi „Kalme pank“, kus võib olla matusekoht. Ta ei teadnud enam täpset kohta, kuid mälestas, et hiljem vist ehitati sellele „kalme pangale“ lubjapõletusahi. „Lubjaahjumäge“ teavad aga Ridase külas enamasti kõik, see ongi piklik kivine vare, mis praegu tähistatud numbriga 9814. Peale nende teadete saamist on proovikaevamistega kindlaks tehtud vähemalt 9 kivikalmet selles küla osas. Kalmetest on kõigist midagi leitud, va 9821, ja leiud on nimetatud iga kalme konkreetse kirjelduse juures.
Kalmed pärinevad I aastatuhande I poolest, kuid neisse võib olla maetud ka hiljem (nt 9817).

Kaitsevööndi ulatus

Kaitse alla tuleb lugeda mitte üksnes vahetult konkreetse kalme ümber olev maa-ala, vaid kohu kalmerühma territoorium NS suunas ca 170 m ja OW suunas ca 120 m suuruse alana. See haarab siis ka vanade kiviaedade üldist konfiguratsiooni.

Kaitsevööndi piirid on nähtavad maa-ameti kaardil.

Üldinfo

Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.