Mälestise tunnus

Inimluude ja arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Kirjeldus

Kalme III (9837) asub II-st kalmest 6 m lõuna-edela pool. Neid kalmeid ühendab omavahel kitsas „maakael“, mis on kahe kruusaaugu vaheline terveks jäänud ala. Seejärel on väike madal kamardunud vare (III A), mida ei ole arvestatud omaette kalmena. See on 5,6 m läbimõõduga 20-25 cm kõrgune kühm, mille põhiplaanist saab aimu vaid lääneküljel. Võimalik, et selle kalmeosa kujundamisele on kaasa aidanud ka teine kruusaauk - madal ja täiesti kinnikasvanud nõgu, mis selle loodeserva vastu ulatub. Selle kühmu idaserv ei ole eraldatav vaid alaneb laugelt ja sulab märkamatult ida poole aeglaselt alanevaks nõlvakuks. Kühm on pealt lage, loodeservas mõni kadakas. Kinnitust, et ka III A puhul on tegemist kalmega, andsid proovikaevamised.
III kalmest on eelkirjeldatud kalme eraldatud kitsa (1 m laiuse) madala lohuga. See kerkib põhja-, lääne- ja loodepoolselt küljelt selge ja järsuservalise varena, mis on tugevasti kamardunud ja mille läbimõõt on 8,5 m. Kalme on jalamilt piiratud suurematest raudkividest ringiga. Ringmüüri kivid on 30-50 cm suurused. Ringmüür on nähtav kogu ringi ulatuses, välja arvatud lühikene lõik kirdeservas, kus kalme on nagu idaküljelgi madalam ja arvatavasti lõhutud. Eriti ilus ja selge on kalmemüür lääneküljel. Kalme kõrgus on 30-40 cm, pealt on see lage.

Asukoha kirjeldus

Asub rühmiti paiknevate kalmete levikuala põhjapiiril vanal rannavallil, mis rahvasuus kannab nime „Pärnamägi", kuhu pääseb piki põlluvaheteed külast umbes 600 m endise Uustalu varemete juurest edela suunas. Teised kalmed selles piirkonnas paiknevad nimetatuist kagu ja ida pool.
Arvatavasti on kalmed rajatud järk-järgult põhja või loode poolt lõuna poole (nii kulgeb ka kalmete numeratsioon I - XVI). Kalmed 9835-9839 paiknevad põlluvaheteest põhja, 9840 ja 9841 lõuna pool.

Ajalugu

Kaseküla kalmed on avastatud 1971. a suvel V. Lõugase ning 1973. a. M. Mandeli poolt.
Kalmetest proovikaevamistel saadud leiud asuvad Ajalooinstituudi kogudes.

Üldinfo

Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.