Mälestise tunnus

Inimluude ja arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Kirjeldus

Tegemist on suurtest raudkividest ringiga piiratud kivikirstkalmega. Umbes poolmeetrise läbimõõduga kividest ring on hästi näha peaaegu kogu ulatuses, vaid kirde-põhjaosas on tugevasti mattunud. Kalme kõrgus on ca 50cm, ja läbimõõt OW suunas 10-11m, NS suunas 14m. Kalme põhjaserva vastu on kuhjatud kive ja mulda. Osalt koosneb see materjal kalme kirdeossa kunagi kaevatud august, osalt põllult kokku korjatud kividest. Eraldiasetsevaid kive on ka kalme lõunaotsa vastas. Need on kas kalmelt varisenud või juurde toodud. Kalme idakülge on kunagi osaliselt maha küntud. Kalme keskosas on näha raudkividest kirstu otsakive. Põhjapoolseim on kalme põhjaservast ca 4m ja vare lõunapoolsest otsast 10m kaugusel. Kivi sirge külg on pööratud lõuna poole (kirstu otsakivi?), sellest 2m lõuna pool on teine samasugune kivi (jalutsikivi?). Viimane on veidi viltu nihutatud. Põhjapoolse kivi juures on näha ka teisi suuremaid kive. Lõunapoolse otsakivi juures on ka arvatav kirstu läänepoolse seina kivi, lameda küljega ida poole. Kalme keskossa tehtud prooviauk leide ei andnud. Siin oli kalme kaetud paksu kamarakihiga, milles esines üksikuid väiksemaid raudkive, paarikümne cm sügavusel tuli aga vastu kompaktne kivilade, millest läbi kaevata ei õnnestunud. Muld prooviaugus oli must nagu põletusmatustega kalmetes. Kalme kirdeossa on kunagi ammu kaevatud üks NS suunaline paari meetrise läbimõõduga ja 30-40cm sügavune auk. See on juba rohtunud ja kadakaid täis kasvanud. Lohu servast tuli välja savinõukilde.
Kalmest saadud leiud asuvad ajalooinstituudi kogudes

Asukoha kirjeldus

Kalme asub külast ca 350 m lõuna pool, kirde-edelasuunalisest kiviaiast kümmekond meetrit ida pool.

Ajalugu

Kalme on avastatud V. Lõugase ja M. Mandeli poolt 1973. a juulis Kaseküla arheoloogiliste kaevamiste ajal.
Kalme ehituse ja leidude järgi on siia maetud m.a. vahetuse paiku ja 1. sajandil ning hiljem.

Üldinfo

Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.