Mälestise tunnus

Arheoloogilise kultuurkihi ja inimluude olemasolu.

Kirjeldus

Kalme on rajatud üsna tasasele rohumaale, mis alaneb aeglaselt lääne poole, kus mitte kaugel maapind muutub rabaks. Kunagi oli sellel kohal muistne Kõmsi mereabajas.
Põhiplaanilt on kalme peaaegu ümmargune, läbimõõt on NS suunas 11 m ja OW suunas 9 m.
Kalme kõrgus ulatub sügavamalt maha küntud jalami tõttu kuni 1 meetrini. Kalme on tihedasti kamardunud, välja paistavad vaid kivide nukid.
Kalme on pealt üsna lage, põhjaosal kasvab mõni kadakas ja lõunaosal saar. Kalme keskele on kunagi veetud väikesi põllult korjatud kive.
Kalme lääneserva on passi koostamise ajal ja enne seda tehtud paar proovišurfi. Nende suurus oli ca 30 cm ja sügavus 25-30 cm. Selgus, et muld kalmekivide vahel oli must nagu tavaline põletusmatustega kalmetes. Kalme kivikeha koosnes raud- ja paekividest, sügavamal domineerisid raudkivid, mis olid siin ka suuremad.

Asukoha kirjeldus

Asub Kõmsi külas nn Veskimäest 22 m NO pool keset rohumaad. Maanteest jääb ca 350 m lääne poole, külateest ca 40 m lõunasse.

Ajalugu

Kalme on avastatud V. Lõugase poolt 1971. a (aruanne Ajalooinstituudis).
Kalmest saadud savinõukillud ja luud asuvad TA arheoloogiasektori kogudes. Pärineb arvatavasti I aastatuhande algusest.

Kaitsevööndi ulatus

Mälestise asukoht ja kaitsevööndi piirid on nähtavad maa-ameti kaardil.

Üldinfo

Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.