Close help

Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 9875
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Mälestise liik arheoloogiamälestis
Arvel 01.12.1997
Registreeritud 01.12.1997
X-koordinaat 483746.52
Y-koordinaat 6495015.20
Mälestise vana number 174-k
Ava kaardil

Paikvaatlused(4)

Seisund: rahuldav

Paikvaatluse kuupäev: 14.11.17

Menetleja: Läänemaa nõunik, Kalli Pets

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Tehislike lohkude esinemine kivil.

Sisestatud: 06.03.2011.

Kirjeldus


II kivi nr 9875 asub esimesest 1,25 m kirde pool. Tegemist on kolmnurkse põhiplaaniga ja kõrgema keskosaga raudkiviga, mille pikkus ulatub OW suunas 1,4 meetrini, laius 1,95 meetrini, kõrgus vaid 0,4 m. Kivilae keskosas leidub 1 korrapärane kunstlik kultuselohuke läbimõõduga 6 cm ja sügavusega 1 cm.

Sisestatud: 31.08.2011.

Asukoha kirjeldus


Kultusekivid paiknevad külatuumikust 350-400 m põhja pool, linnusest vahetult edela pool.
Kõik kivid paiknevad kõrgel, lõuna suunas madalduval põllumaal.

Sisestatud: 31.08.2011.

Ajalugu


Kivi avastatud M. Mandeli ja S. Heldemaa poolt 2. mail 1988. aastal. Kivi kuulub I aastatuhandesse e.m.a.

Sisestatud: 31.08.2011.

Kaitsevööndi ulatus


Kivi jääb koos teiste ümbruskonnas olevate mälestistega ühisesse kaitsevööndisse, mille piirid on nähtavad maa-ameti kaardil.

Sisestatud: 31.08.2011.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 06.01.2015.