Mälestise tunnus

Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Tehislike lohkude esinemine kivil.

Kirjeldus

IV kivi nr 9877 asub esimesest 30 m põhja-loode pool, kiviaedade ristumiskohast linnuse edelavalli all 36m lääne-edela pool, kirde-edelasuunalisest kiviaiast 11 m loodes. Passi koostamise ajal oli kivi pealispind maapinnaga tasa, suuremas osas kamara all peidus. Välja ulatuv osa oli OW suunas 0,7 m pikk ja 0,5 m lai. Kivi pinnal leidus 10 korrapärast kunstlikku kultuselohukest. Praeguseks on kivi üleni pinnasesse mattunud ja ilma kaevamiseta ei ole võimalik seda leida.

Asukoha kirjeldus

Kultusekivid paiknevad külatuumikust 350-400 m põhja pool, linnusest vahetult edela pool.
Kõik kivid paiknevad kõrgel, lõuna suunas madalduval põllumaal.

Ajalugu

Kivi avastatud M. Mandeli ja S. Heldemaa poolt 2. mail 1988. aastal. Kivi kuulub I aastatuhandesse e.m.a.

Kaitsevööndi ulatus

Kivi jääb koos teiste ümbruskonnas olevate mälestistega ühisesse kaitsevööndisse, mille piirid on nähtavad maa-ameti kaardil.

Üldinfo

Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.