Close help

Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 9879
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Mälestise liik arheoloogiamälestis
Arvel 01.12.1997
Registreeritud 01.12.1997
X-koordinaat 483855.28
Y-koordinaat 6494940.82
Mälestise vana number 178-k
Ava kaardil

Paikvaatlused(3)

Seisund: rahuldav

Paikvaatluse kuupäev: 14.11.17

Menetleja: Läänemaa nõunik, Kalli Pets

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Tehislike lohkude esinemine kivil.

Sisestatud: 06.03.2011.

Kirjeldus


Kivi paikneb kõrgel lagedal, lõuna suunas madalduval põllumaal, mõne meetri kõrguse saarepuu all (sellest vahetult lõunas).
Kivi ise on nelinurkse (ümardunud nurkadega) põhiplaaniga ja lõuna suunas madalduva pealispinnaga, NS suunas 3 m pikk, 2,8 m lai, 1,4 m kõrge. Tema suurim ümbermõõt ulatub 10,5 meetrini. Kivilae kõrgemas põhjaosas leidub 6 korrapärast kunstlikku kultuselohukest, mille läbimõõt on 4-6 cm ja sügavus 0,5- 2,5 cm. Kivi on muistisena hästi säilinud, kuid tema lõunaserva on kogutud mõned väiksemad kivid.

Sisestatud: 30.08.2011.

Asukoha kirjeldus


Mälestis asub Linnuse küla Ansi talu hoonetest 250 m põhja pool, NS suunalise kiviaia tallast 6 m idas.

Sisestatud: 30.08.2011.

Ajalugu


Muistis on avastatud 1988. aastal M. Mandeli ja S. Heldemaa poolt. Mälestis on dateeritav I aastatuhandesse e.m.a.

Sisestatud: 30.08.2011.

Kaitsevööndi ulatus


Kivi jääb koos teiste ümbruskonnas olevate mälestistega ühisesse kaitsevööndisse, mille piirid on nähtavad maa-ameti kaardil.

Sisestatud: 30.08.2011.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 06.01.2015.