Mälestise tunnus

Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Kirjeldus

„Kõremägi“ on kõrgem seljandik, mis on juba vanast ajast olnud söödis. Kõremäelt on ilus avar vaade ümbritsevatele põllumaadele, eriti Massu mõisa poolses küljes, kus silm ulatub vaatama paari kilomeetri kaugusele lõuna ja edela poole. Künka põhjapoolne lagi on ebatasane ja auklik vanadest kinnikasvanud kruusaaukudest. Siin on ka paar sügavat auku, millede tekkelugu on ebaselge ja mille servad on ümbritsevast maapinnast kõrgemad väljavisatud materjali tõttu. Juba talude ajal on siia põldudelt lükatud suuremaid kive. Sööditüki servades on neid üsna arvukalt, kuid otseselt kivihunnikuid siin ei ole. Söödis oleva ala suurus on põhjast lõunasse üle 120, ja laius sadakond meetrit (lääne pool jätkub söödiriba põldude vahel veel loogeldes mitusada meetrit, kuid seda ei peeta enam otseselt Kõremäeks).
Varasemate kirjelduste kohaselt on Kõremäelt leitud mitmest kohast inimeste luid. Täpsemaid luude leiukohti ei mäletatud. Luud olevat asunud umbes poole meetri sügavusel ja olnud põletamata. Luudega koos on leitud helmeid, mis aja jooksul kaduma läinud. Ka räägitakse, et kruusa võttes on siit leitud umbes 1 m sügavused ja meetrise läbimõõduga augud, mis olevat olud vooderdatud väiksemate paekividega ja täidetud mullaga. Andruse tuuliku tegemise ajal leitud ühest sellisest august väikesi pealuid, mida peetud ussi omadeks. Seda, et sealt oleks leitud inimese luid, ei mäletatud. Kruusa võtmisel on aga sageli leitud keti katkendeid, helmeid jne, kuid need polnud enam alles. Viimased leiud saadud 1920-ndate esimesel poolel. Tollane Matsi-Jüri peremees leidnud siit kirve, kuid kasutanud seda tööks ja andnud talle uue kuju. XX sajandi algul leitud siit kaheteraline ja käepidemega mõõk. Mõõk olla tükeldatud nugade tegemiseks. 1929. aastal leiti siit pronksist rihmapannal, mis viidi Tartusse Arheoloogia Kabinetti 1931. aastal.
1972. a augustis koha peale tehtud inspektsiooni ajal oli kalmistu üldpilt muutumata. Ainult Villemi talu maal olevasse kalmistu ossa oli tehtud lisaks veel mõned augud. Otse üle Kõremäe viiva põllutee põhjapoolsesse serva tehtud prooviauk andis siit kalmistult esimesed savinõukillud (4 tk), mis kõik olid hea põletusega ja sisaldasid üsna peent liiva ning mõned tugevasti põletatud luude tükid. Seega on siia kalmistule maetud nii põletatult kui ka põletamata.

Asukoha kirjeldus

Mälestis asub Massu mõisa pargist ca 1200 m põhja pool ja Mäense küla läbivast teest 250 m lääne pool keset põldu kõrgemal künkal.

Ajalugu

Esmakordselt on kalmistu registreeritud 1931. aastal J. Tavasti koostatud kihelkonna kirjelduses. Leiukohta on märgitud ka: H. Moora. Läänemaa muinasaeg. 1942 (lk 14).
Leiud - noorema rauaaja pronksist pannal ja savinõukillud ning põletatud luud - asuvad ajalooinstituudi fondis.
Kalmistut on kasutatud muinasaja lõpul ja keskaja algul- XII-XIII sajandil.

Üldinfo

Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).