Mälestise tunnus

Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Kirjeldus

Kalmistu alaks on kõrgem kruusaseljandik, millest ida poole on maa üsna tasane, lääne poole aga alaneb üsna kiiresti ja muutub juba 500-600 m kaugusel üsna madalaks ja vesiseks. Kruusaseljandiku ja selle madala maa vahele jäid kunagi küla põllud ja rohumaad (praegu mets). Kalmistu alal on 40-80 m laiuselt kruusaauke. Viimased algavad lõuna pool vana puidust tuulikukere juurest ja ulatuvad põhja poole ligi 200-250 m pikkuselt. Lõunapoolses osas paiknevad vanad kamardunud ja puid täis kasvanud kruusaaugud. Põhjapoolses osas on kruusavõtmise jäljed värskemad. Kruusaaugi põhjaots ulatub välja vana kivituuliku aseme juurde. Selle tuulikuvare taga on lääne pool kruusaaugu kaldal veel üsna kõrget maad, kus kalmistu on võib-olla veel kohati säilinud. Sama kehtib üldse kruusaaugu äärte kohta, sest otse kruusaaugu idakaldast leiti luustik 1960-ndate aastate lõpul. Ka tuulikualuse juurest olevat 1930. aastail avastatud rauast odaga „sõjamehe“ matus. Viimatileitud luustiku kohta mäletatakse, et ta olnud maetud umbes 0,5 m sügavusele ja peaga loode poole, selili ja siruli. Luustikul olnud kaelas helmed. Leiukoha järelvaatusel passi koostamise ajal torkas silma, et muld siin kruusaaugu oli üsna must, kuid võimalik, et see pärineb ka ajast kui siin tegutses tuuleveski. Üldse on kalmistu ulatust raske kindlaks teha, sest vanade leidude kohti keegi enam ei tea. Samuti ei saa midagi öelda veel avastamata matuste kohta.
Kuna kalmistu põhiosa on lõhutud, siis on muistis kaotanud suure osa oma väärtusest. Et aga praegused kruusaaugu servaalad toovad ikka esile üksikuid (arvatavasti perifeerseid) matuseid, siis tuleb koht hoida kaitse all ja kruusa ei või eelnevate arheoloogiliste uuringuteta kaevandada.

Asukoha kirjeldus

Mälestis asub loode-kagusuunalisest maanteest ca 250 m lääne pool, vana tuulikuvare juures kõrgemal kruusaseljandikul.

Ajalugu

Kalmistut mainib juba J. Jung „Muinasteadus eestlaste maalt III“ Tallinn, 1910, lk 193. Jung ütleb, et siit olla “surnuluid, asju ja rahasid välja kaevatud. Rahad olnud vasest ja leidja lasknud need kaduma minna“.
J. Tavasti poolt 1931. Aastal koostatud Hanila kihelkonna muinasteaduslikus kirjelduses lk 10 antakse kalmistu asukoha täpsem kirjeldus ja mainitakse, et umbes 15 aasta eest olla sealt leitud ühes luudega odaots ja nuga. Talu peremees olla need hiljem kaotanud. Odaots olnud pajulehe kujuline. Passi koostamise ajal ja inspekteerimisel 1972. aasta suvel räägiti, et 1960-ndate aastate lõpul olnud kohalik traktorist leidnud luustiku, millel olnud kaelas helmed. Viimased olla viidud hoiule Lihula Keskkooli koduloo ringi. Samas teatatud ebamäärane sõjameheleid 1920-ndaist aastaist on ilmselt sama, millest räägib J. Tavast oma kirjelduses palju konkreetsemalt. Kalmistu kohta käivad inspekteerimiskirjeldused asuvad ajalooinstituudis.
Kalmistu pärineb arvatavasti 13.-17. sajandist.

Kaitsevööndi ulatus

Kaitsevöönd 50 m raadiuses kaardil märgitud kohast.

Üldinfo

Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).