Mälestise tunnus

Kirjalikult fikseeritud pärimus.

Kirjeldus

Ohverdamiskoht asub pikliku vana merelahe kõige idapoolsemas sopis. Nüüd on see laht juba ammu kuivanud ja veega on täidetud vaid kevadiste suurvete ajal. Võekamägi kerkib siis nagu ovaalne päts või saareke veest välja. See on geoloogilise tekkega ümar-ovaalne küngas, pealt lame. Künka pikkus on NS suunas umbes 45 meetrit. Künka servad on täiesti selged. Kõrgus on idapoolsel küljel ca 1,5 m, lääne küljel tõuseb kallas aeglasemalt. Saarel kasvab kreegi- õuna- ja saarepuid. Maapind on tasane ja kivideta. Passi koostamise ajal tehtud proovikaevamistega arheoloogilist kultuurkihti ei tuvastatud.

Asukoha kirjeldus

Muistis jääb Hanila-Rame-Pivarootsi teest sadakond meetrit lääne poole, Toomu talust ca 80 m põhja poole.

Ajalugu

Kohta on esmakordselt kirjeldatud 1931. a J. Tavast oma Hanila kihelkonna muinasteaduslikus kirjelduses lk 41 (käsikiri asub Ajalooinstituudi arhiivis). Kui ohverdamiskohta, toomata selle kasuks tegelikult mingeid argumente.

Kaitsevööndi ulatus

Kaitsevööndisse jääb ka asulakoht reg nr 9902. Kaitsevööndi piirid on nähatvad lisatud skeemil ja maa-ameti kaardil.

Üldinfo

Hiied paiknevad maastikul väga erinevalt: silmapaistvatel looduslikel kohtadel, muinasaja lõpu asustusele lähedastes, kuid maastikuliselt tagasihoidlikes paikades või siis päris asustusest eemal üksildastes kohtades (nt soosaartel).
Hiiepuudeks olid tavaliselt tammed, pärnad, pihlakad, jalakad ja teised lehtpuud, okaspuudest sagedamini kadakad. Hiite vastu hakkas kirik tõsiselt võitlema 17. sajandil, mil paljud pühaks peetavad puudesalud maha raiuti. Seetõttu on tänaseni väga harva säilinud hiiesalusid, enamasti on alles üksikud pühad puud.
Hiite täpsem ajaline määratlemine on keeruline, sest enamasti puudub neis paigus tänapäevaste arheoloogiliste meetoditega uuritav kultuurkiht. Nende erilisus kultuuripärandis seisneb rikkalikus rahvapärimuses.