Mälestise tunnus

Mälestise tunnus: arheoloogilise kultuurkihi ja inimluude olemasolu.

Kirjeldus

Muistise säilinud osad asuvas omaaegse kõrge kruusaseljandiku lõunanõlval, lõuna-ida ja lääne suunas madalduval maal. Kalmistu põhjaosa jääb Jalaka talust loode pool asuvale rohumaale, ida talu poolt eraldab kiviaed, lääne-edela poolt traataed ja idast maantee. Rohumaa suurus on ca 50 x 50 m. Sama kalmistuosa võib aga ulatuda kaugemale kagu suunas ja hõlmata Jalaka talu õueaiamaa ning liituda sellest kagu pool kruusa võtmisel avastatud matuste alaga. Viimane paikneb Salevere-Ridase tee lõuna- ja edelaservas, Saastna poolt tuleva harutee vastas. Tegemist on kruusaaugu ja Salevere- Ridase tee vahele jääva kolmnurkse alaga, mida läbib sigala juurde viiv jalgrada. Tegemist on üsna tasase rohumaaga, kus paralleelselt jalgrajaga kasva rida puid. Kuna pole selge kui palju kalmistust alles on, tuleb seda lugeda halvasti säilinuks.

Asukoha kirjeldus

Mälestis asub Ridase-Salevere-Kõera tee edelaservas, kohas, kus see tee ristub Saastna poole suunduva teega. Piirkondadena, kus veel võib olla säilinud matuseid, tuleksid kõne alla teeristi kohalt endisesse kolhoosi sigalasse viiva raja ümbrus (kruusaaugu servas, ca 60 x 60 m suurune ala) ja Jalaka talust loode poole jääv karjamaalapp koos Jalaka talu õueaiamaaga (kagu-loode suunas piklik, 150 x 100 m suurune ala). Varem on siin räägitud kahest kalmistust, kuid seda tuleks käsitleda ühe maa-aluse kalmistuna, millest praeguseks säilinud vaid jäänused.

Ajalugu

Kalmistu kohta leidub andmeid:
J. Jung. Muinasajateadus eestlaste maalt. III. Tartu, 1910, lk 193. Kohalt olla kruusa kaevates leitud surnuluid, sõrmuseid, käevõrusid, rahasid, litreid, nuge ja tammepuust kirstulaudu.
1971. a tuli jälle kruusa võtmisel päevavalgele mitu luustikku, nimelt teeristilt sigala poole viiva teeraja lääneservas. Kohal käis arheoloog K. Jaanits, kes teostas väikeseulatuslikud avariikaevamised ja korjas kokku leiud (sõlg, vitssõlg, pandla katkend, ripatsid, mängumargad, klaashelmed jne). Leiud säilivad Ajaloomuuseumis.
Mälestis on dateeritud ajavahemikku 15.-18. saj.

Kaitsevööndi ulatus

Mälestise asukoht ja kaitsevööndi piirid on nähtavad maa-ameti kaardil.

Üldinfo

Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).