Mälestise tunnus

Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Kirjeldus

Kalme on SSO-NNW suunas piklik vare, mille lõunapoolne poolmik on peaaegu ristkülikukujuline, põhjapoolne ots aga teravneb. Kalmevare pikkus on 19,5 m ja laius keskelt 9,5 m. Kalme lääneserv on küntud sirgeks, idaserv nurgaga. Kalme kõrgus ümbritsevast põllust on 40-70 cm, kusjuures vare keskosa on kõrgem kui ääred. Kalme servad on üsna lauged. Kalme pealispind on suhteliselt tasane ja rikkumata, kaetud paksu ja tugeva kamaraga, millest ainult siin-seal mõni suurem raudkivi nurk välja ulatub. Vare põhjaotsas on umbes 3 m läbimõõduga lohk, mis on kalme üldisest pinnast 30-40 cm madalam. Ka see lohk on kamardunud. Kalme päris põhjaotsale ja kohale, kus kalme hakkab ahenema, on kunagi kive kogutud.
Kalme on pealt puudest põõsastest üsna lage, vaid mõned kadakad. Kalme passi koostamise ajal rajatud prooviauk asub lõunapoolse laia osa keskel. Sellest oli näha, et kalme on rajatud suurematest tihedasti laotud raudkividest, millede harjade vahel oli väiksemaid kive . Prooviaugust tuli välja mõni põletamata luu ja tilluke savinõukild.

Asukoha kirjeldus

Mälestis asub Nurmsi külas, Vahtramäe talu elumajast 235 m kirde pool, maanteelt loodesse suunduvast põlluteest ida pool, kalmest nr 9912 ca 50 m põhja-kirde pool.
Kalme asub tasasel rohumaal, kus vanasti on olnud mõisa, hiljem talu põllud. Maapind on siin võrdlemisi kivine.

Ajalugu

Kalme on avastatud V. Lõugase poolt 1970. aasta suvel Kõmsi kaevamiste ajal (aruanne ja kalmest saadud leiud ajalooinstituudi arhiivis). Keraamika meenutab meie ajaarvamise algusest pärinevate hiliste kivikirstkalmete ja varajaste tarandkalmete keraamikat.
Kalme pärinev meie aja I aastatuhande I poolest.

Kaitsevööndi ulatus

Mälestise kaitsevööndiks on 50 m laiune ala väliskontuurist.

Üldinfo

Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.