Mälestise tunnus

Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Kirjeldus

Asub Üdruma küla tuumikus, hõlmates kagu-loode suunas ca 200 m pikkuse ja 100-120 m laiuse ala peamiselt külateest lääne pool Jõtsi ja Lepiku talude vahelisel alal.
Kultuurkiht paikneb suhteliselt madalal, kagu suunas madalduval maal. Tema keskosa on osaliselt söödis, osaliselt väikeste põllulappide all. Talude ümbruses leidub suuri lehtpuid. Kultuurkiht on erineva paksusega, keskmiselt 0,5 m. Muld on tavalisest põllumaast tunduvalt tumedam, selles leidub arvukalt põlenud kive, loomaluid ja savinõukilde.

Ajalugu

Asula kultuurkiht on avastatud 7. nov 1982. a M. Mandeli, S. Heldemaa ja J. Marleeni poolt. Koguti mõned savinõukillud, mis säilitatakse ajalooinstituudis. Muistis on dateeritud II aastatuhandesse.

Kaitsevööndi ulatus

Kaitsevöönd on nähtav maa-ameti kaardil.

Üldinfo

Asulakohtadeks nimetatakse paiku, kus on kompaktselt säilinud otsesele elutegevusele viitav arheoloogiline kultuurkiht: ehitiste ja kollete jäänused, esemed, toidujäänused jne. Mõni asulakoht on kasutusel olnud lühiajaliselt, teine aastasadu. Kui kiviaja külad ja laagripaigad rajati peamiselt veekogude äärde, siis edaspidi on elukoha valik sõltunud karjakasvatuseks ja põlluharimiseks sobilikest maadest. Varase põlluharimise ajal otsiti üles kergesti haritavad maad, kuid need kurnati kiiresti ära, mistõttu jäid neis paigus asuladki lühiajaliseks. Varasel rauaajal valitud elupaigad on sageli paiknenud juba samal kohal praeguste küladega. Keskmisel rauaajal aga olid asulad sageli linnuste vahetus läheduses. Hilise rauaaja ja keskaja asustuspilt on olnud üsna sarnane. Suur maastiku ümberkorraldus ja paljude, sageli juba muinasajal rajatud külade likvideerimine jääb 18.–19. sajandisse, kui rajati suured mõisapõllud ja krunditi talud.