Mälestise tunnus

Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Kirjeldus

Muistised paiknevad Risti-Virtsu maanteest linnulennul 1,4-1,85 km kagu pool, maantee ääres paiknevast Lepa talust 1,45-1,9 km lõunas, maanteelt Lepa talust 200 m Risti poole kagusse lähtuvast kruusateest 630-700 m lääne pool. Muististe juurde saab kõige paremini nimetatud kruusateelt (1,5 km Risti-Virtsu maanteest kagu poolt), 100-200 m enne endise Jõeääre või Võivere (?) talu varemeid (endist talukohta märgib kuusehekk tee idaservas) edelasse viivat seljandikku mööda. Umbes 800 m edela suunas minnes jõutakse esimese kalmerühmani (9944-9948). Teine kalmerühm (9949-9951) jääb 400 m lõuna poole.

Muistised asuvad kitsa kiiluna Laiküla rabasse ulatuval mineraalmaa siilul (rahvasuus Kullinokk), kolm kalmet (9949-51) lõuna poole ulatuval mineraalmaa jätkul. Seljandik, kus esimesed kalmed, tõuseb ümbritsevast soopinnast vaid 50-80 cm kõrgemale ja on selles paigas 100m lai. Lõunapoolsete kalmete juures on maa soopinnast vaid 30-50 cm kõrgem.
Kõik muistised on pealt kamardunud, nende peal ja ümbruses kasvavad lepad ja sarapuupõõsad. Nende järgi eristub ka kaugemalt vaadatuna mineraalmaa viirg ümbruse soomaast.

I kalme (9944) on kirde-edela suunas 16 m pikk (koos kaugemale kirdesse ulatuva ebamäärasema madalama jätkuosaga isegi 21 m), keskosas maksimaalsekt 7 m lai ning 1 m kõrge. Ka muistise 5 m läbimõõduga lõunatipp on 1 m kõrge. Seal võis eristada vana 1,2 m läbimõõduga kamardunud kaevelohku. Nende kahe ala vahel on ebamäärasem madalam piirkond. Muistise põhja- ja idaservas kasvavad u 20 m kõrgused lepad, põhja- ja lõunaosas sarapuud. Keskossa kaevatud 1 m läbimõõduga surfist selgus, et 80 cm paksune kultuurkiht koosneb tihedast kivistikust (enamasti 20-30 cm läbimõõduga raudkividest) ja mustast mullast. Osa kive oli põlenud. Mingeid leide ega luid ei ilmnenud. 80 cm sügavusel tuli nähtavale looduslik heledam paerähk.

Ajalugu

Muististe kohta leidub andmeid juba J. Jungil, kes nimetab: „Kivikalmeid on kaheksa tükki Liivi mõisa heinamaa peal, vastu Kesküla ja Laiküla piiri, kus üks kõrgem maaseljandik mädaraba sisse ulatub...“ (J. Jung, Muinasajateadus eestlaste maalt III. Tartu, 1910. lk 205-206).

Hoolimata välisele sarnasusele vanema rauaaja kivikalmetele, pole ilmselt siiski tegu matmispaikadega. Pigem võib olla tegemist mingite alamisjälgedega, tundub, et üsna kaugest ajast. Selgust võiks saada vaid läbikaevamise ja uuringutega.
Muistised võiks kuuluda I aastatuhande I poolde pKr või I aastatuhandesse eKr.

Üldinfo

Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.