Mälestise tunnus

Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Kirjeldus

Muistised paiknevad Risti-Virtsu maanteest linnulennul 1,4-1,85 km kagu pool, maantee ääres paiknevast Lepa talust 1,45-1,9 km lõunas, maanteelt Lepa talust 200 m Risti poole kagusse lähtuvast kruusateest 630-700 m lääne pool. Muististe juurde saab kõige paremini nimetatud kruusateelt (1,5 km Risti-Virtsu maanteest kagu poolt), 100-200 m enne endise Jõeääre või Võivere (?) talu varemeid (endist talukohta märgib kuusehekk tee idaservas) edelasse viivat seljandikku mööda. Umbes 800 m edela suunas minnes jõutakse esimese kalmerühmani (9944-9948). Teine kalmerühm (9949-9951) jääb 400 m lõuna poole.

Muistised asuvad kitsa kiiluna Laiküla rabasse ulatuval mineraalmaa siilul (rahvasuus Kullinokk), kolm kalmet (9949-51) lõuna poole ulatuval mineraalmaa jätkul. Seljandik, kus esimesed kalmed, tõuseb ümbritsevast soopinnast vaid 50-80 cm kõrgemale ja on selles paigas 100m lai. Lõunapoolsete kalmete juures on maa soopinnast vaid 30-50 cm kõrgem.
Kõik muistised on pealt kamardunud, nende peal ja ümbruses kasvavad lepad ja sarapuupõõsad. Nende järgi eristub ka kaugemalt vaadatuna mineraalmaa viirg ümbruse soomaast.

Omaette grupis paiknevad kolm kivivaret (9949-9951), asudes 350-465 m lõuna pool kalmetest 9944-9948. Kui põhjapoolsete kalmete juurest ca 160 m lõuna pool kiilukujuline mineraalmaa lõpeb ja algab pehme soomaa, siis veel lõuna poole jääb kitsas paarikümne meetri laiune mineraalmaa siil, millel leidub üksikuid maapinnast välja ulatuvaid suuremaid (kuni 0,8 m läbimõõduga) raudkive.

VIII kalme (9951) asub VII-st (9950) 70 m lõuna pool. Tegu on kahest kõrgemast tuumikust koosneva hobuserauakujulise põhiplaaniga kivivarega. Põhjapoolse tuumiku pikkus on kirde-edela suunas 4 m, laius 2 m, lõunapoolse tuumiku pikkus kagu-loode suunas 3 m, laius 2 m. Vare mõlema osa kõrgus ulatub 50 cm-ni. Nende peal kasvavad lepad.

Ajalugu

Muististe kohta leidub andmeid juba J. Jungil, kes nimetab: „Kivikalmeid on kaheksa tükki Liivi mõisa heinamaa peal, vastu Kesküla ja Laiküla piiri, kus üks kõrgem maaseljandik mädaraba sisse ulatub...“ (J. Jung, Muinasajateadus eestlaste maalt III. Tartu, 1910. lk 205-206).

Hoolimata välisele sarnasusele vanema rauaaja kivikalmetele, pole ilmselt siiski tegu matmispaikadega. Pigem võib olla tegemist mingite alamisjälgedega, tundub, et üsna kaugest ajast. Selgust võiks saada vaid läbikaevamise ja uuringutega.
Muistised võiks kuuluda I aastatuhande I poolde pKr või I aastatuhandesse eKr.

Üldinfo

Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.