Mälestise tunnus

Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Kirjeldus

Muistise juurde saab Lihula kirdepiirilt lõunasse suunduvat teed mööda. Muinasasula edelapiiriks ongi nimetatud tee, kirdepiir kulgeb sellest maksimaalselt 50 m kirde poolt, piiriks kagus on omaaegne raudteetamm, piir loodes kulgeb sellest 350 m loode poolt (kohalt, kus tee teeb järsu siksaki). Seega on asula kultuurkiht säilinud kagu-loode suunas 350 m pikkusel ja maksimaalselt 50 m laiusel alal.

Muinasasulakiht on säilinud kagu-loodesuunalise seljandiku kirdenõlval, enne karjamaana, nüüd põllumaana kasutataval alal. Ilmselt on kultuurkiht varem ulatunud ka teest edelasse. Paraku on seljandiku kõrgem osa juba sõjaeelsel ajal kruusana ära veetud. Praegu kasvab vanade kruusaaukude kohal lehtpuumets.
Kultuurkihi paksus on kruusatee ääres maksimaalselt 60 cm. Võrdlemisi tumedas mullas leidub üsna rohkesti põlenud kivipuru ja põlenud raudkive. Kultuurkiht õheneb järsult teest eemal, ulatudes 30 m kaugusel teest vaid 30 cm-ni.

Muistise kultuurkiht on avastatud 1990. aastal Mati Mandeli poolt. Kohal viidi Lihula ekspeditsiooni liikmete poolt läbi väiksemad proovikaevamised (kaevati teega paralleelselt rida šurfe). Kaevamistel kogutud keraamika säilib Ajaloomuuseumis.
Lihula elanike mäletamist mööda leiti 1930-ndatel aastatel raudtee ehituse käigus asulakoha naabrusest kruusa võttes hulk luustikke. Leide ei mäletata. Ometi säilitatakse Läänemaa Muuseumis mõningaid 12. sajandi ehteid, mis on leitud „Rapla-Virtsu raudtee ehitamisel 1932. a. suvel Paula kraavi lähedalt künkast“ (HM 3312:1-8). Ilmselt on tegu ühe leiukohaga ja kruusavõtmisega lõhutud alal oli nii asula kui ka maa-aluse kalmistu kultuurkiht.

Muistis on dateeritav II aastatuhande algusse.

Pass: M. Mandel, 1983.

Üldinfo

Asulakohtadeks nimetatakse paiku, kus on kompaktselt säilinud otsesele elutegevusele viitav arheoloogiline kultuurkiht: ehitiste ja kollete jäänused, esemed, toidujäänused jne. Mõni asulakoht on kasutusel olnud lühiajaliselt, teine aastasadu. Kui kiviaja külad ja laagripaigad rajati peamiselt veekogude äärde, siis edaspidi on elukoha valik sõltunud karjakasvatuseks ja põlluharimiseks sobilikest maadest. Varase põlluharimise ajal otsiti üles kergesti haritavad maad, kuid need kurnati kiiresti ära, mistõttu jäid neis paigus asuladki lühiajaliseks. Varasel rauaajal valitud elupaigad on sageli paiknenud juba samal kohal praeguste küladega. Keskmisel rauaajal aga olid asulad sageli linnuste vahetus läheduses. Hilise rauaaja ja keskaja asustuspilt on olnud üsna sarnane. Suur maastiku ümberkorraldus ja paljude, sageli juba muinasajal rajatud külade likvideerimine jääb 18.–19. sajandisse, kui rajati suured mõisapõllud ja krunditi talud.