Close help

Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Ohvrikoht Hiiealune
Mälestise registri number 9962
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Mälestise liik arheoloogiamälestis, ajalooline looduslik pühapaik
Arvel 01.12.1997
Registreeritud 01.12.1997
X-koordinaat 491952.37
Y-koordinaat 6507350.48
Mälestise vana number 52
Ava kaardil

Paikvaatlused(1)

Seisund: halb

Paikvaatluse kuupäev: 13.05.10

Menetleja: Läänemaa nõunik, Kalli Pets

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Ohverdamiskoht.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Kirjalikult fikseeritud pärimus.

Sisestatud: 05.03.2011.

Kirjeldus


Ohverdamiskoht kujutab endast suhteliselt madalat, lepavõsaga ala, kus leidub kaks ohvriallikat.
I allikas asub suhteliselt maantee lähedal, maanteetammist ca 15 m kaugusel kagu-loodesuunalise kuivenduskraavi lähedal. Tema lähisümbrus on suhteliselt lagedam. Allikas on umbes 1m sügavune, ümbritsetud raudkividega (varem oli raudkivide peal ka puust rakked). Allikakohast väljub ca 1 m laiune kraav, mis suubub leppadega ääristatud magistraalkraavi. Allikast vahetult põhja pool on madal vesine lohk. Allikas on olnud loomade joogikohaks.
II allikas asub lepavõsas, maanteest umbes 120 m lääne pool, magistraalkraavist 45 m kirde pool. Õiget allikalohku pole. Ühest kohast maa seest voolab välja vesi ja sealt on mingil ajal kaevatud lääne suunas kulgev meetri laiune kraav. Allika ümbruses vesine.

Sisestatud: 26.08.2010.

Asukoha kirjeldus


Muistis asub Risti-Virtsu maantee vanast teeharust (Lihulasse viiv tee) 15-130 m lääne pool võsastunud alal. Kaitse alla kuulub allikaid ümbritsev ala maanteest kuni 130 m lääne-loode poole. Lõuna-edela suunast on piiriks kuivenduskraav, põhja-kirdepiir kulgeb viimasest 60 m kirde poolt.

Sisestatud: 26.08.2010.

Ajalugu


Muistis dateeritav II aastatuhandesse.
Muistise kohta leidub andmeid:
J. Jung. Muinasteadus eestlaste maalt III. Tartu, 1910, lk 202;
H. Moora. Läänemaa muinasaeg. Tartu, 1942, lk 20.

Sisestatud: 26.08.2010.

Üldinfo


Hiied paiknevad maastikul väga erinevalt: silmapaistvatel looduslikel kohtadel, muinasaja lõpu asustusele lähedastes, kuid maastikuliselt tagasihoidlikes paikades või siis päris asustusest eemal üksildastes kohtades (nt soosaartel).
Hiiepuudeks olid tavaliselt tammed, pärnad, pihlakad, jalakad ja teised lehtpuud, okaspuudest sagedamini kadakad. Hiite vastu hakkas kirik tõsiselt võitlema 17. sajandil, mil paljud pühaks peetavad puudesalud maha raiuti. Seetõttu on tänaseni väga harva säilinud hiiesalusid, enamasti on alles üksikud pühad puud.
Hiite täpsem ajaline määratlemine on keeruline, sest enamasti puudub neis paigus tänapäevaste arheoloogiliste meetoditega uuritav kultuurkiht. Nende erilisus kultuuripärandis seisneb rikkalikus rahvapärimuses.

Sisestatud: 02.01.2015.