Mälestise tunnus

Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Kirjeldus

Muinasasulakoht paikneb kõrgel, põhja ja lõuna suunas madalduval maal. Tema põhjaosa on hooldamata söödiala, selle kasvab üksikuid puid ja põõsaid, lõunaosa (lõuna pool vana maanteed) jääb lagedate põllulappide alla. Muld on asula territooriumil ümbritsevast põllumullast tunduvalt tumedam, sisaldades hulgaliselt põlenud kive, loomaluid ja ka üksikuid savinõukilde. Kultuurkihi paksus on asula territooriumil erinev- vana maantee ümbruses vaid 20-30 cm, asula põhjaservas ja lõunaosas maksimaalselt 70-80 cm.

Asukoha kirjeldus

Asulakoht paikneb kahel pool vana Risti-Virtsu maanteed. Rumbale ja Seljale viiva maantee ristumiskohast veidi lääne pool, hõlmates 200 x 200 m suuruse ala. Põhjapiir kulgeb mahajäetud 2-korruselisest elumajast ca 100 m põhja pool, lõunapiir uue maanteetrassi kohalt, läänepiir õunapuuaia kirdenurga kohalt ja idapiir endise saeveski kohalt

Ajalugu

Asulakoht on esmakordselt registreeritud 1982. a M. Mandeli ja S. Heldemaa poolt. Seoses uue maanteetrassi ehitusega osutus vajalikuks arheoloogiliste kaevamiste läbiviimine asulakoha lõunaservas. Suurimas I kaevendis (216 m2), mille kultuurkihi paksus oli 25-40 cm, tulid alumises horisondis nähtavale looduslikku pinnasesse süvendatud koldekohad põlenud kividega. Leiti savinõukilde. II kaevendis (24 m2) leidus ka üks koldekoht. III kaevend rajati asula tuumikusse (22 m2), kultuurkihi paksus 60-70 cm, leiti käsitsi vormitud savinõude kilde, üks pronksnaastuke, IV kaevendist (16 m2) leiti savinõukilde. Lisaks rajati mitmeid proovišurfe asula territooriumi väljaselgitamiseks. Leiumaterjal Ajaloomuuseumis.
Mälestis dateeritav II aastatuhande algusesse.

Kaitsevööndi ulatus

Kaitsevööndi piirid on näidatud KKT juurde lisatud skeemil ja avalikult nähtavad maa-ameti põhikaardil.
Kaitse alla kuulub nii kirjeldatud asulakoht kui ka selle lähim ümbrus, vähemalt 50m laiuse vööndina. Kõnealusel alal on eelnevate arheoloogiliste uuringuteta keelatud igasugused mullatööd va tavalised põllu- ja aiatööd senistes piirides ja prahi ning kivide mahapanemine
(kogumine).

Üldinfo

Asulakohtadeks nimetatakse paiku, kus on kompaktselt säilinud otsesele elutegevusele viitav arheoloogiline kultuurkiht: ehitiste ja kollete jäänused, esemed, toidujäänused jne. Mõni asulakoht on kasutusel olnud lühiajaliselt, teine aastasadu. Kui kiviaja külad ja laagripaigad rajati peamiselt veekogude äärde, siis edaspidi on elukoha valik sõltunud karjakasvatuseks ja põlluharimiseks sobilikest maadest. Varase põlluharimise ajal otsiti üles kergesti haritavad maad, kuid need kurnati kiiresti ära, mistõttu jäid neis paigus asuladki lühiajaliseks. Varasel rauaajal valitud elupaigad on sageli paiknenud juba samal kohal praeguste küladega. Keskmisel rauaajal aga olid asulad sageli linnuste vahetus läheduses. Hilise rauaaja ja keskaja asustuspilt on olnud üsna sarnane. Suur maastiku ümberkorraldus ja paljude, sageli juba muinasajal rajatud külade likvideerimine jääb 18.–19. sajandisse, kui rajati suured mõisapõllud ja krunditi talud.