Mälestise tunnus

Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Kirjeldus

Maa-alune kalmistu paikneb Parivere küla alguses, küla tuumikust vahetult loode pool kahel pool maanteed, Lihula Pärnu vana maanteeharu ja endise raudtee ristumiskohal, peamiselt teeristist lõunas. Kalmistu täpsemaid piire ei saa kindlaks määrata ilma põhjalike kaevamisteta. Tinglikult võiks kalmistu piir lääne-edela poolt kulgeda teeristist ca 80 m kauguselt, põhjapiir omaaegsest raudteest paarkümmend meetrit põhja-loode poolt, lõuna-kagupiir Tooma talu krundi kagupiiri kohalt, idapiir maanteest 3-4 m ida poolt. Nii on kalmistu ala kagu-loode suunas ca 120 m pikk ja 90 m lai.
Kalmistu on paiknenud põhja-loode ja lõuna-kagusuunalise kruusaseljandiku lael, kirde ja edela suunas madalduval maal. Seljandik lähtub põhja-loode poole jäävalt paekõrgendikult (Parivere mäelt). Raudtee ehitamisel lõigati see kruusaseljandik kirde-edela suunas läbi. Seejuures võeti raudtee ja maantee ristumiskoha lähedalt mitmest kohast kruusa. 40 x 30 m suurune kruusaauk laiub näiteks teeristist lõuna pool (alles on vaid väike maariba päris teeristil). Teeristist läänes on kruusavõtmise jälgi vahetult raudteestammist põhja pool. Teeristist ida pool maantee ääres madaldub maapind järsult heinamaaks. Selliseks on maastik muutunud kruusa võtmise tagajärjel. Säilinud on kalmistu vaid kohati, jäänustena. Algset maapinda on näiteks säilinud teeristist 40-80m edela pool (varem oli seal vanaraua laoplats). Lõuna pool ülalnimetatud 40 x 30 m suurust kruusaauku on ühekorruseline silikaatvoodriga elumaja, kalmistu võib hõlmata selle ümbruse ja ulatuda lõuna-kagus Tooma talu krundi kagupiirini. Teeristist idas on kalmistu säilinud vaid 2-3 m laiuse maaribana piki maanteed. Teeristist lääne pool on kalmistu säilivus kõige ebaselgem ja küsitavam. Kalmistu loodepoolne osa on söödis, kagupoolne osa elumajade ja õuede all. Tooma talu ümbruses kasvab ka puid ja põõsaid, muidu on kalmistu ala suhteliselt lage. Kultuurkihi paksus ja iseloom on ebaselge. Olulist teavet ei toonud ka 1987. a proovikaevamised.

Kalmistu kohta leidub andmeid:
• J. Jung. Muinasaja teadus eestlaste maalt. 1910, lk 204;
• F. Leinbock. Lihula kihelkonna muinasjäänused. 1923, lk 13;
• R. Indreko. Aruanne Rapla-Virtsu raudtee ehitusel leitud leidude kohta (Ajalooinstituut; alles odaots, muud leiud kaotsi läinud).
Aegade jooksul on leitud luid jm muinasleide. 1987. a toimusid proovikaevamised, mis aga ei andnud täpsemaid üksikasju kalmeehituse kohta. Näib aga, et tegemist on maa-aluse põletus- ja laibamatustega 10.-13. sajandist.

Tagada kultuurkihi säilimine ja mälestise üldine heakord.

Kõikvõimalikud kaevamis-, mulla- ja ehitustööd tuleb kooskõlastada Muinsuskaitseametiga.

Lubatud on senine maakasutus - tavalised põllu- ja aiatööd varemkasutatud piirides.

Pass Mati Mandel, 1987. a.

Üldinfo

Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).