Mälestise tunnus

Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Kirjalikult fikseeritud pärimus.

Kirjeldus

Muistis paikneb ümbritsevast maapinnast veidi kõrgemal, kagu-loodesuunalisel kivisel seljandikul: Seda seljandikku mööda kulgeb ka külatänav. Seljandik kujutab endast ilmselt kunagist rannavalli, mis on praeguseks kaetud lehtpuumetsaga.
„Ringapealne“ kujutab endast ümbritsevast maapinnast (seljandiku pinnast) ca 50 cm kõrgemale tõusvat, 15 m läbimõõduga ja ringikujulise põhiplaaniga kõrgendikku. Kui ta ei oleks keskosas madalam, võiks teda pigem pidada tüüpiliseks kivikirstkalmeks. Praegune kõrgendik sarnaneb aga pigem madala ringvalliga. Selle valli laius on kõikjal 2 m. Ringvalli sisse jääb madalam, 11 m läbimõõduga nõgu, mis asetseb umbes samal tasapinnal ümbritseva seljandiku pinnaga. Ringvalli keskel võib näha kirstulaadset kividega piiratud süvendit. See on NS suunaline, 2 m pikk ja 50 cm lai. Kirstu lõunaotsas ja sellest veidi idas on suurem paeplaat. Muidu paistab muistise pinnast välja vaid mõni üksik kivinukk. Muistis kaetud viletsa rohukamaraga.
Ilmselt on kirst kunagi lahti kaevatud, kuid see peab olema toimunud väga ammu. Värskeid kaevamisjälgi kusagil näha ei ole (passi koostamise ajal).
Muistisel kasvab hõre lehtpuumets.

Asukoha kirjeldus

Muistis asub nn Hiiemetsas, Poanse küla tuumikust ca 500 m lääne-loode pool, küla keskelt loode suunas Karjuse-Sepa talu juurde viiva kiviaedadega piiratud külatänava ääres, sellest 13 m kirdes. Jaagu talust jääb muistis 350 m loode poole, Vene-Mardi talust 150 m põhja poole.

Ajalugu

Muistise kohta leidub andmeid:
J. Tavast. Karuse kihelkond. 1931 (käsikiri AI arhiivis, lk 60) - ilmneb, et veidi on kohalikud inimesed muistisel kaevanud 1930. aastal.
V. Lõugas. Vanema rauaaja muististest Poanse külas (AI arhiivis) - V. Lõugas pidas muistist kivikirstkalmeks.
Muistis on dateeritav I aastatuhandesse e.m.a.

Üldinfo

Hiied paiknevad maastikul väga erinevalt: silmapaistvatel looduslikel kohtadel, muinasaja lõpu asustusele lähedastes, kuid maastikuliselt tagasihoidlikes paikades või siis päris asustusest eemal üksildastes kohtades (nt soosaartel).
Hiiepuudeks olid tavaliselt tammed, pärnad, pihlakad, jalakad ja teised lehtpuud, okaspuudest sagedamini kadakad. Hiite vastu hakkas kirik tõsiselt võitlema 17. sajandil, mil paljud pühaks peetavad puudesalud maha raiuti. Seetõttu on tänaseni väga harva säilinud hiiesalusid, enamasti on alles üksikud pühad puud.
Hiite täpsem ajaline määratlemine on keeruline, sest enamasti puudub neis paigus tänapäevaste arheoloogiliste meetoditega uuritav kultuurkiht. Nende erilisus kultuuripärandis seisneb rikkalikus rahvapärimuses.